Mis juhtub, kui kaubanduskeskused jäävad äkki tühjaks, kui asjademaailmast kaovad järsku inimesed? Sellest kirjutab Armin Kõomägi oma „Lui Vutoonis”. <p>Foto: Tiit Blaat</p>

Mõnusas keskeas edukas ärimees Armin Kõomägi võitis oma romaaniga „Lui Vutoon” tänavuse romaanivõistluse. Küllap on see tavaline kadedus, aga kas pole meie, eestlastega nii, et kui kuuleme jõuka ärimehe saavutustest kirjanikuna või pankurist bändimehest või ärijuhist filmilavastajast, siis kõigepealt tahame hüüda (nagu teatrimees Stanislavski): „Ei usu!”

Ei usu, sest „päris” kunsti saab teha vaesuses ja valus. Ärimees lihtsalt ei saa selle kiusliku mõttemalli kohaselt olla hinnatud kirjanik.

„Ma ise olen ka pigem kahtleja ja kahtlustaja tüüp. Kuid samal ajal, täieliku vasturääkivusena, võin olla ka ülimalt naiivne ja lapselik. Ja tuleb tunnistada, see viimane olek on mulle meelepärasem kui kõiges kahtlemine. Olen sageli pidanud endas pettuma, kui taban end stereotüüpide küüsis kiibitsemast. Eks katsun sellistest juhtumitest õppida,” vastab Armin Kõomägi (45) mu mõttekäigule.

« Avalehele 24 Kommentaari
Loe veel: