Saksamaal tegutsev eesti laulja ja laulukirjutaja Leelo tuuritab Euroopas, soojendab suuri artiste ja teenib lisaleiba tänavamuusikuna. Mullu sügisel andis noor muusik välja oma debüütalbumi.

Berliinis tänavamuusikuna leiba teenida tähendab pidevat võitlust Saksa Ordnungsamti ehk meie mõistes munitsipaalpolitseiga. „Esimene asi, mida tänavamuusik peaks teadma, on see, et tegelikult seda ei tohi teha,” naerab Leelo. Avalikes kohtades musitseerimine on keelatud ja moosekandid valivad esinemiskohti hoolikalt, et naabrid nende peale ei kaebaks. „Näiteks tean juba eos, et Alexanderplatzil mängida ei saa, sest juba kümne minuti jooksul saadab politsei su minema. Ja enam ei saa mängida ka Muuseumisaarele viival sillal, sest sinna lähedale kolis üks uus inimene, kes hakkas meie peale kaebama.”

Nüüdseks on Leelol välja kujunenud kindlad mängukohad, kus probleeme ei teki. Viimasel ajal on ta hakanud esinema rohkem Lääne-Berliinis, sest seal elavad jõukamad inimesed ja korraliku päevateenistuse šanss on suurem. Samuti mängib ta turgudel, mida on Berliinis palju, aga neid valides peab jällegi silmas pidama riiakaid naabreid. Muusikute rusikareegel on, et järjest üle tunni ei mängi keegi. „Kui pikemalt mängid, hakkad inimestele juba pinda käima,” ütleb Leelo. Tema tänavakontserdid kestavad tavaliselt 40–45 minutit.

Berliinis tuleb tänavamuusikul teenistuse nimel võidelda peale halva ilma, kohaliku mupo ja virilate naabrite ka kodutute inimeste ja narkomaanidega, keda on linnas palju. Seal, kus on ohtralt turiste, on üldiselt ka palju kodutuid ja narkomaane, kuna neis paikades liigub rohkem raha. Kuna asotsiaalidega peab sageli jaurama, käivad tänavamuusikud nende lähedal esinemas ainult mitmekesi ja kindlatel kellaaegadel. Leelo sõnul pole harvad juhused, kui mõni kodutu üritab tema teenitud raha kitarrikohvrist varastada. „Kui keegi paneb sinna 20-eurose, siis pistan selle kindlasti kiirelt taskusse, mitte ei jäta kohvrisse vedelema. Kogu aeg peab valvel olema,” kirjeldab ta.

Avalehele
65 Kommentaari
Loe veel: