Kaheksa aastat Brasiilias elanud Roberta (32) kolis mullu koos abikaasa Alani ja poeg Johaniga tagasi Eestisse. Just Hiiumaale ja kaugeltki mitte juhuslikult – Roberta emapoolne suguvõsa on sealtkandist pärit ja lapsena jõudis Roberta igal suvel Kassarisse. Nüüd oli tekkinud võimalus end seal paikselt sisse seada ja seda võimalust ei kavatsenud ta kasutamata jätta.

„Igaüks peab leidma oma hingekoha,” kaalub Roberta kolimisotsust põhjendades hoolikalt sõnu. „Kõrvalseisjal võib olla väga eksootiline vaadata eksootilisest reisist üles pandud pilte, aga elu koosneb palju rohkemast kui 36 soojakraadist. Väga tähtis on sotsiaalne keskkond ning sind ümbritsev kultuur, mõtteviis ja mustmiljon muud pisiasja. Sealolek pigem tugevdas minu põhjamaist juurtetunnetust nii kunsti mõttes kui ka isiklikul pinnal,” tunnistab Roberta.

„Hiiumaa ja iseäranis Kassari oli mul ka troopikas elades alati hinges. Tundsin, et pean pakkuma oma lapsele seda, millega olen ise üles kasvanud: lumiseid jõule, ümbritsevat loodust, keskkonda, kus ei pea millegi pärast muretsema. Maalähedast elu, et laps oskaks ravimtaimedel vahet teha ja saaks oma käega põõsast marju noppida.”

Avalehele
Loe veel: