Püstkojad hidatsade ja arikarade reservaadis. (Foto: Indrek Park)

Indrek Park (42) on loonud kirjakeele ühele indiaani hõimule, teist õpetanud hõimu ülikoolis ja kolmanda tarvis kirjutab kooliõpikuid.

Pühendunud töö eest sai Park tänavu Ameerika keeleteaduse seltsi juures asuvalt Ameerika põliskeelte uurimise seltsilt auhinna panuse eest Lõuna- ja Põhja-Ameerika indiaanlaste keelte mõistmisse.

Kui Indrek Park võttis keskkooliaegsel klassiõhtul Tartus Miina Härma gümnaasiumis paralleelklassi tüdruku tantsima ja pajatas talle innustunult põnevast maiade kultuurist, siis andis see tüdrukute nurgas elevat vestlusainet. Diskoõhtu polnud Indreku indiaanlaste-huvi avaldumise varaseim juhtum. Lasteaias kauples ta lõunasel õueskäigul rühmakaaslase põgenema Ameerika Ühendriikidesse, indiaanlaste juurde. Nad leiti linna servast üles ja õnneks ei käsitlenud kasvatajad juhtumit kui katset Nõukogude Liidust ära hüpata.

Kooli ajal luges Indrek läbi peaaegu kõik „Maailma ja mõnda” sarjas ilmunud raamatud. Sellele lisandusid Lennart Meri, Mikluhho-Maklai, Linnart Mälli teosed ning eestiaegsed „Maailma maad ja rahvad”. Indrekul tekkis suurem huvi just Ida-Aasia, Siberi ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika keelte ja kultuuride vastu.

Võimalik, et Indreku huvi kaugete nähtuste vastu on isegi pärilik – tema isa Vello Park on veetnud kuus aastat ekspeditsioonil Antarktikas ja ta on ainuke neli talve lõunapoolusel talvitunud eestlane.

Pärast Tartus ajaloo tudee­rimist läks ta aastaks Hiinasse hiina keelt õppima, kuid jäi kuueks aastaks ja magistrantuuris pühendus süvitsi tiibeti keelele. Ta on siiani maailmas üks väheseid välismaalastest tiibeti keele oskajaid, kel on põhimõte küsida Lhasa poodides kaupa kohalikus keeles. Tiibeti kõnekeelt oskavaid välismaalasi pole palju, sest enamasti ajendub nende huvi budistlikest ja vaimulikest tekstidest.

Avalehele
25 Kommentaari