ERM

Mustvalge foto kindlameelselt kaamerasse vaatavast poisist plakatiga, millel on kiri „Tahan olla vaba Eesti vaba poeg”, rändas kuni Jaapanini välja. Toona 12-aastane Jaan Vare meenutab, et sel päeval polnud aga kõik sugugi nii lihtne nagu soov tema plakatil.

„Sellest kõigest on 30 aastat möödas ja see tähendab, et olin sel ajal saanud hiljuti 12-aastaseks – olin aasta noorem kui minu noorem poeg Konrad praegu. Kiirel ja keerulisel ajal saavad lapsed kiiresti ja mõnikord ka keeruliselt täiskasvanuks. Küllap nii ka mina,” ütleb Jaan.
Tema isa oli sel ajal suuruselt teises Eesti ajalehes toimetaja ja Jaan oli toimuvaga seetõttu rohkem kursis kui paljud teised lapsed. „Vähemasti sain uudistest teada natuke varem kui mõni teine. Kodus arutleti päevasündmuste üle iga päev ja mina sain sealt mitte ainult põhjaliku ülevaate sellest, mis lehes ilmub, vaid ka sellest, mis ei ilmu. Koos kommentaaridega. Nii mõnigi kord ka teiste ajakirjanike või muude ühiskondlikult aktiivsete inimeste laiendatud kommentaaridega. See muutis maailma natuke laiemaks ja sündmused mõistetavamaks,” räägib ta.

Balti keti tarbeks valmistas Jaan koos emaga tema Roosikrantsi tänaval asunud töökohas plakati. „Ma mäletan põgusat arutelu teemal, kas peaks ikka olema plakat, aga see sai kiiresti otsustatud, et peaks ikka, sest mis sa seal tummalt seisad?! Sama põgusalt mäletan ka seda, et rääkisime, mis peaks plakatil kirjas olema. Teades ennast, siis küllap oli minu soov otsekohene ja konkreetne sõnum – no näiteks „Venelased välja! Eesti vabaks!” –, aga sellest sai pisut leebema sõnakasutusega versioon. Tegelikult sama otsekohene ja eriti tagantjärele mõeldes ka laiem sõnum: mitte ainult vaba riik, vaid ka vaba inimene. Sest esimene pole ju täiesti vaba, kui teine ei ole täiesti vaba.”

Konkreetse sõnastuse puhul mängis Jaani sõnul suurt rolli tema ema. Ta mäletab, et loosung kirjutati kohe puhtandina. „Kui ma praegu vaatan plakatile püüdlikult veetud tähti, siis esimene rida on mu ema kirjutatud ja järgmised kaks minu – viimase rea juures olen kahtlema hakanud, kas see mahub ikka ära. Mahtus.”

Ta ütleb, et oli plakatiga igati rahul – paremat ei osanud välja mõelda ja see tundus ütlevat ära kõik, mis oli tähtis. Tol ajal polnud sooneutraalsusest veel juttu ja seepärast tundus loomulik kirjutada ka „inimese” asemel „poeg”.

„Valenime ütlemine oli mu vanemate arvates tulevikku silmas pidades hea ja kasulik. KGB oli veel väga aktiivne.”

Ühes hoolikalt loodud sõnumiga seisis tema pere Jaani mäletamist mööda kuskil Narva maanteel. Lapse plakat tõmbas fotograafide tähelepanu. „Mis on ju iga demonstratsiooni ja seal osaleja eesmärk. Tänu tähelepanule hakkas see foto elama oma elu. Balti kett oli piisavalt suur selleks, et see jõuaks välismaistesse meediakanalitesse, ka ilma poliitikute kaasabita, nagu tänapäevane kommunikatsioonistrateegia ette näeb, ja isegi nii kaugele nagu Jaapan,” meenutab Jaan. „Ühel hetkel, mis kindlasti ei olnud järgmine päev ja võib-olla isegi mitte järgmine nädal, hakkasid vanemate välismaised tuttavad ajaleheväljalõikeid saatma või tooma. Nii rändasin mina oma arusaamatus keeles plakatiga mööda maailma iseenda teadmata. Jõudes lõpuks, üllatus-üllatus, ka Tartu Eesti Rahva Muuseumi, kust mu lapsed selle enne mind leidsid ja mulle seda rõõmsa üllatusega ütlesid,” räägib ta.

Kuid foto juures olev nimi ei pruugi olla üldse Jaani oma. „Tean ka vähemalt üht raamatut, KGB toimikutega seotut, kus oli mu pilt sees valenimega. Valenime ütlemine oli mu vanemate arvates minu tulevikku silmas pidades hea ja kasulik. Peab arvestama, et tol ajal, 1989. aastal oli KGB ikkagi veel väga aktiivne.” Ta lisab, et kõik inimesed polnud ka nii helgelt meelestatud, nagu nüüd, tagantjärele tundub. „Kõndisime selle plakatiga läbi kesklinna sinna, kus lõpuks seisime, ning selle jalutuskäigu ajal kohtusime nii mõnegi inimesega. Oli üks vanem proua ja üks mees, kes nähvasid meile üsna kurjalt, et „mida selline laps ka vabadusest teab!” ja „kuidas nad julgevad!”.”

„Vaatasime neid naeratades, ei öelnud midagi vastu ja kõndisime edasi,” kirjeldab Jaan. „Kahjuks ei olnud tol hetkel kõik nagu üks suur pere – nähvajad olid ka eestlased. Aga nad ei osalenud ketis ega kiitnud seda heaks, nende suhtumine oli: „Kuidas te aru ei saa, et te ei taha seda vabadust!””

Jaan on mõelnud plakatile tagasi. Vahel tuletavad sõbrad-tuttavadki meelde. On’s siis õnnestunud elada vaba Eesti vaba pojana?

„Mul on hea meel, et selline sõnastus tänu mu diplomaatilisele emale sai valitud,” tunnistab Jaan. „Ma olen mõelnud – ja veel möödunud sajandi lõpus on seda minult ka korduvalt küsitud –, kas sõnum plakatil on ikka relevantne või on mu soov saanud teoks. Mõnikord ma tahan ja oskan sellele vastata, mõnikord ma ei taha sellele isegi mõelda. Vabadus, olgu see siis riigi või inimese või sõna kohta, on subjektiivne väärtus. Ma ei arvanud 30 aastat tagasi, et see on nii, aga elu on õpetanud, et tegelikult siiski kipub olema. Mõnikord, kui räägin mõne poliitikuga või poliitika tegemisele väga lähedal seisva inimesega, meenub mulle mu plakat.”

18.45 pidi kett olema esialgsete plaanide järgi koos. Täpsemad juhised edastati raadio teel.

Siis saab poest banaane!

Balti keti ajal kaheksa-aastane olnud Anne-Marie Riitsaar ütleb, et see päev on tal erksalt meeles – eelkõige eheda emotsiooni pärast, mida ta tundis. Ta kirjeldab: „Olen pärit segaperekonnast, kus isa eestlane ja ema venelane. Kuigi väiksest peale olid mul mõlemad keeled puhtalt suus, sain eesti koolis õppides oma vene vere pärast palju kiusata. Üks õel poiss ütles mulle, et kui Eesti saab iseseisvaks, siis mind deporteeritakse Venemaale. Ega ma täpselt teadnud, mida see deporteerimine tähendab. Üks targem tüdruk seletas, et see pidi nii olema, et sind pannakse rongi peale ja saadetakse Venemaale elama. Mõtlesin küll ärevusega, et miks siis Venemaale, kui ma pole seal kunagi käinud ja kui mul ei ela seal ühtegi sugulast. Sellest tekkis mul kui väiksel lapsel, kes ei suuda veel suuremat pilti näha, hirmutunne kogu rahvusluse suhtes.”
Ühes perega istusid nad 23. augusti hommikul logisevasse Žigulisse ja sõitsid Tallinnast välja. „Vanemad autos selgitasid, et me läheme osa võtma Balti ketist, mis inimahelana ühendab Eesti, Läti ja Leedu rahvaid ning mille eesmärgiks on väljendada maailmale Baltimaade vabadustahet. Mõtlesin omaette, miks mu ema küll tahab, et meid Venemaale minema saadetaks,” meenutab Anne-Marie. „Küsisin temalt vaikselt, mida see iseseisvus täpselt tähendab. Ema püüdis siis minu eale vastavalt seletada, et iseseisvas riigis on iga inimene oma saatuse sepp. Kui õpid ja töötad hästi, saad ise valida, mis ülikooli ja mida õppima lähed ning millist tööd ja kus seda teha tahad. Saad reisida ümber maailma, võõrkeeli omandada ja eri rahvusi tundma õppida. Siis pole sinu mitmekeelsus enam takistus, vaid hoopis abivahend sõpruse loomiseks. Ema märkas tahavaatepeeglist mu mõttesse vajunud pilku ja lisas siis kavalalt, et „iseseisvas riigis võid poodi minna ja osta nii mitu banaani, kui hing vähegi ihaldab!” See kõik kõlas kui muinasjutt, milles kindlasti oleksin tahtnud elada. Eriti see banaanide osa.”

Maanteele jõudes avastati, et see oli kätest kinni hoidvat rahvast täis. „Aeglustasime kiirust ja kerisime aknad alla. Korraga sattusime kommirahe alla, mis lahtistest akendest sisse sadas. Inimesed olid justkui rõõmust joovastunud: naerdi, lauldi ja kallistati igaühte! See rõõmupuhang oli suisa nakatav. Parkisime auto ning astusime rahva sekka,” kirjeldab Anne-Marie. Ta lisab, et kõrval seisnud onul oli mingi värviline lipp käes, mida ta edasi-tagasi aeglaselt lehvitas. „Mina polnud sellist lippu varem näinud. Uurisin siis, mis lipp see selline on, mida see tähendab ja kas tohin ka seda veidi lehvitada. Onu seletuste põhjal nentisin, et selles olukorras on tegemist igati sobiliku lipuga, sest kui valge tähendab rahva püüet õnne poole, siis on see otseses seoses minu banaanidest pilgel täis poodide unistusega.”

„Nüüd, kui olen reisinud ümber terve maailma, omandanud viis keelt, õppinud magistri tasemel tuumarelvade leviku tõkestamist välisülikoolis, leidnud unistuste töökoha Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja söönud lugematu arvu banaane, tean ma, et kõik see sai alguse 30 aastat tagasi, kui olin üks 2 miljonist Balti keti lülist. Suu kommidest pungil ja sinimustvalge lipp lehvides käes. Õnnelik, uhke ja lootust täis.”
Paljud lapsed said ketis kanda sinimustvalgeid kaunistusi. Kui muud polnud, seoti pähe Eesti lipu värvides pael.
Foto: Meelis Otstavel

Midagi enneolematult pöörast

Ilmarise tehase rahvarinde tugirühma kuulunud Sten Arrak meenutab, et kui ta kuulis 1989. aastal ideest korraldada Tallinnast Vilniusse ulatuv inimkett, tundis ta suurt rõõmu, et tahetakse teha midagi pöörast. „Alles siis, kui selgusid selle ebahariliku ürituse pöörased mastaabid, hakkas väike kahtluseuss hinge närima. Kas nii lühikese ajaga saab nii suurt üritust korrektselt ellu viia? Kas inimesed ikka tulevad selle demonstratsiooniga kaasa? Äkki nõukogude repressiivorganid otsustavad sekkuda? Kuidas me kõik ühel ja samal ajal saame kindlasse kokkulepitud punkti sõita?” kirjeldab ta.
„Kuid aeg liikus kiiresti ja 23. august 1989 oligi saabunud. Tehase juhtkond otsustas Balti keti üritust omalt poolt toetada sellega, et lubas inimeste transpordiks sündmuskohta kasutada firma reisibussi Ikarus. Kutsusin kaasa ka mitmed oma sõbrad ja sõitsime kõik üheskoos lõbusas tujus kella nelja ajal pärast lõunat tehase väravast välja. Meie buss oli viimse istekohani täis. Kuid üsna pea selgus, et Tallinna teed on Balti ketile sõitjatest umbes. Nagu oleks äkitselt laulupidu alanud.”

Buss veeres aeglaselt Viljandi maantee poole, kuid seltskonnal tuli sõita veel pikki kilomeetreid. „Kui nägin bussiaknast seda tohutult suurt inimeste ja sõidukite hulka, siis hakkas hinge pugema hirm. Kas me ikka jõuame kella seitsmeks õhtul Raplasse? Tegelikult pidime olema ju Raplast lõuna pool,” ütleb Sten. „Lõpuks oli meie buss saanud suurematest ummikutest mööda ja kiirustas Rapla poole. Kuid hoolimata bussijuhi üleinimlikest jõupingutustest liikus kellaseier halastamatult seitsme suunas.”
Kogu liiklus seisis, selliseid ummikuid polnud varem nähtud. Juhid aga olid üksteise vastu erakordselt viisakad.
Foto: ERM

Siiski – veidi aega enne ürituse algust jõuti Hagudisse ja kõik kiirustasid sõidukist välja. „Eelnevate soovituste kohaselt võtsime kaasa ka oma transistorraadiod. Raadiod asetasime keset teed, et saaksime kuulata poiitikute kõnesid ja laulda kaasa isamaalisi laule,” lisab Sten.

Ta kirjeldab, et tee oli täitunud plakateid, lippe ja loosungeid hoidvate inimestega. „Ükskõik kummale poole ma pilku ka ei suunanud, kõikjal olid inimesed katkematult rivis keset teed, hoides üksteiselt käest kinni. Mitte kuskil ei olnud inimketis näha katkestusi. See vaatepilt oli nii võimas ja nii vaimustav, et ma tundsin esimest korda ääretut uhkust meie kolme Balti rahva üle.” Sten ei unusta seda tunnet enda sõnul kunagi ja iga kord, kui ta silmab mõnd videoklippi Balti ketist, elustub see temas taas.

„Seistes seal, hoides käest kinni ja kuulates isamaalisi kõnesid, teades, et selle inimketi teine ots on Vilniuses, mõistsin äkki, et me korraldame siin midagi enneolematult pöörast… Seal inimketis seistes mõistsin, et me muudame maailma. Just seal seistes tekkis esimest korda tunne, et nõukogude aeg hakkab lõppema. Kui veel enne ürituse algust oli sees väike hirm, et Nõukogude võimuorganid võivad seda üritust takistada, siis seistes seal inimketis, kadus see hirm täielikult. Sain aru, et meid ei murra enam ükski võim, sest nüüdsest on võim meie käes. Nähes neid inimesi seal inimketis seismas (...), mõistsin ma meie vabadusvõitluse lõpliku võidu paratamatust. Balti kett hirmutas nõukogude võimu väga tõsiselt…,” ütleb ta.

Steni sõnutsi näitas kommunistlik partei ajalehes Pravda oma pahameelt. „Selles avalduses süüdistati Baltimaade rahvaid „natsionalistliku hüsteeria” üleskütmises ja paljudes muudes „surmapattudes”. Ka ähvardati eestlasi, lätlasi ja leedulasi füüsilise hävinguga. Kuid kõik see oli ühe sureva impeeriumi viimaseid meeleheitlikke katseid pöörata ajalooratast tagasi. Miski ei suutnud enam Balti riikide rahvaid sundida loobuma oma õigusest elada iseseisvate ja vabade riikidena koos Euroopa demokraatlike rahvastega.” Möödus vaid kaks aastat, kui Nõukogude Liit lõpetas eksisteerimise. See ajalooline sündmus võimaldas baltlastel taastada oma riikide iseseisvus. Kuid kõige suurema panuse sellesse andis Balti kett, mis ei ole mastaapsuse ja osalejate rohkuse tõttu lähiajaloos millegagi võrreldav.

Surmahirm inimahela kohal

Balti ketti Rapla- ja Harjumaal filminud Urmas Minn meenutab, et sai ülesandeks jäädvustada seda õhust. „Lennuki pealt filmisin mina ja maa peal Raplas meie teine videomees Tyrone Laasme,” kirjeldab ta. Urmas meenutab, et sel ajal allus Kuusiku lennuväli Balti sõjaväeringkonnale, kuid lennubaasi ohvitseridega heades suhetes olnud sõbra kaudu õnnestus sealt saada filmimiseks lennuk AN-2. „Ja kõik lennuload, kaasa arvatud lend [Tallinna] vanalinna kohal. Ilmselt tuli peale suhete nende abi ka „sponseerida”,” ütleb operaator.
„Lennuki uks oli ka kogu aeg lahti – et kas lastakse mind lahti või juhtub midagi muud. Särk seljas oli läbimärg.”
„Ülevalt vaadates oli esimene huvi, kas ketis on kuskil auk sees või ei ole. Olles ise põlvili lennuki metallpõrandal, ei hoomanud seda üllast tunnet, et olen osa selles ketis,” tunnistab Urmas. „See tuli hiljem, kui kahe jalaga maa peal olin. Üleval oli rohkem surmahirm, kuna mind hoidsid õlgadest kinni kaks lendurit, kes olid ise seina külge seotud. Lennuki uks oli ka kogu aeg lahti – et kas lastakse mind lahti või juhtub midagi muud. Särk seljas oli läbimärg,” kirjeldab ta.
„Ülevalt vaadates oli esimene huvi, kas ketis on kuskil auk sees või ei ole,” ütleb ketti lennukilt filminud Urmas Minn.
Kaader filmist „Balti loorberid”

„Jõudnud tagasi Rapla staadionile, kus peeti kõnesid, hakkas tasapisi kõik kohale jõudma, mis toimus ja toimub. Õhtul koju jõudes olin väga õnnelik,” lisab ta. „Küll see Eestimaa ja Tallinn olid ülalt vaadates koos Balti ketis osalenutega üks suur ja ilus tervik. Usun, et kõikide jaoks, kes lennukis viibisid, tekkis ülev tunne, nähes, kui ühtne on Eesti rahvas.” Urmase sõnutsi said kokku huvitavad kaadrid. Ta tunneb rõõmu, et lennukis viibisid ka tema lapsed, sõber koos oma järglastega ja maale filmima jäänud videomehe pere. Urmasele tuleb tema enda sõnusti nüüdki toimunu meelde – näiteks siis, kui lapselaps keti kohta pärib.