Eriolukorra ajal ei käinud Hele-Mai väljas söömas ega tundnud sellest puudust. Ärevust maandas ta süüa tehes. „Nii kui jälle tuli uus meede, läksin kohe toidupoodi. Mul olid meeletud varud, siiani on mõned asjad alles. Aga ma ei ostnud kriisitoitu, purgisuppe ega kauasäilivaid küpsiseid, vaid ikka mõnusaid asju. Ja muudkui kokkasin, igal vabal momendil,” lausub ta. Kuna Hele-Mai on end harjutanud kell 6 ärkama, et hommikuvaikuses niisama mõtteid mõlgutada, tööd või joogat teha, siis koroonaajal asus ta varakult pliidi äärde. „Koorisin juurikaid, segasin järjekordse banaanikeeksitaina. Banaanileib tuli ahjust, juba olin karaskitaina teinud. Hakkisin salateid, keetsin kompotti, marineerisin, suristasin mõne uue pesto valmis… ja juba tuligi lapsed äratada. Need päeva algused olid imemõnusad.”

Eriolukorra algusest seadis ta sisse režiimi, mida on tegelikult alati igatsenud – kindlatel kellaaegadel söömise. „Kell 9 oli meil hommikusöök. Mina oma kolme pojaga, mõnus. Kell kolm tuli laste isa lõunale, istusime kõik koos ümber laua. Kell kaheksa tuli minu armsam koos oma kahe tütrega, siis oli meid juba seitse inimest lauas. Kõik oma tööd sättisin nii, et need söömised saaksid igal juhul toimuda. Selle järgi elasingi. Viis teismelist, kes kogu päeva olid istunud kodus ja oma tubadesse sulgunud, said siis ümber söögilaua oma pinged välja elada ja suured samuti. Võtsin seda nagu kunstiprojekti, mingit tähtsat eluülesannet. Väga tore aeg oli.”

Need imetoredad õhtusöögid on Hele-Mai suurel kärgperel jätkunud praeguseni.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: