Victor Crone lavaproovis enne eriefekti-ekraani töölepanekut Foto: Andres Putting

Palju räägitud ja kardetud piiriületus Iisraeli ei kestnud üle kolme minuti. Eeldasin pikki intervjuusid ja olin valmis vastama, miks mu passis nii palju viisasid on, aga tegelikult läks kiiresti. Unine keegi, nimetagem teda nii – mingit ametivormi tal seljas polnud, sulejopes ja dressipükstes – vaatas ja lehitses mu passi ning küsis kohe: Eurovisionile, jah? Jah, vastasin. Kus see seal passis kirjas on, päris mu näoilme, aga suu jäi kinni. Ära muretse, meie siin teame kõike, muigas see keegi härra sulejope. Ja küsis kohe muiates: kas sul mulle Eurovisioni finaali piletit oleks anda? Need jube kallid siin, lisas ta ikka mu passi lehitsedes. Kobisesin midagi, et pole endalgi, aga noh, mine tea.

Hea küll, olgu, tere tulemast Iisraeli, muigas see keegi ja ulatas passi, mille vahel krediitkaardi suurune sinine paberilipik. Lubatäht laseb mul siin viibida 3. augustini, aga tööd teha ei tohi. Sinine paber tuli omakorda mingi fotosilma vastu panna ja riigis ma olingi. Ootasin 40 minutit pagasit, edasi läksin taksoga hotelli.

Avalehele
14 Kommentaari