Kõik, mis on seotud kodu ja aiaga, on Hedvigile hästi oluline. "Ostan lilli ja taimi. Esimese asjana tegin maja ette lillepeenra." Maris Ojasuu

Viljandi kesklinnast kolmeminutise autosõidu kaugusel Peetrimõisa tupiktänavas sumisevad vaid herilased. Nii vaikne on. Tänavas on vaid kolm majapidamist ja üks neist kuulub Hedvig Hansonile (44). Päikesekollast ühekorruselist puitmaja ümbritsevad kased, põld ja heinamaa ning naabermajad jäävad kaugele. Just sellist idülli, privaatsust ja looduslähedust igatses Hedvig, kui läinud sügisel oma Viljandi külje all Tuhalaane külas põlenud maja müüki pani ja uut otsima hakkas. Mai esimestel päevadel kolis Hedvig koos poegade Holgeri (13) ja Danieliga (11) uude koju ning pere tunneb end siin turvaliselt ja hästi. Ka kass Mirjam, kes tuli vanast kodust kaasa ning meie intervjuu ajal lahtisest terrassiuksest muudkui sisse ja välja jalutab, on kodunenud. „Mirjam on tõeline terapeut,” tähendab Hedvig. „Ta tuleb ja nurrub ning alati mõistab sind.”

Holger ja Daniel on sõitnud külla Saaremaa vanaemale ning meil on aega nii maja uudistada kui ka elu üle filosofeerida. LP on esimene väljaanne, kes Hedvigi uut kodu külastab, ja nii jääb see perenaise sõnutsi pikaks ajaks, sest Hedvig hindab üle kõige privaatsust ja turvalisust. See on ka põhjus, miks Hedvig ei soovi pilte uues majas, vaid teeme neid hoopis looduses, mis on Hedvigi suurim pelgupaik ja inspiratsiooniallikas.

Kui aasta tagasi pärast põlengut sul Tuhalaanes külas käisin, uskusid, et jääd toimunust hoolimata poistega sinna elama. Mis vahepeal muutus?

Tookordne tunne oli väga värske ja mõtlesin, et saame sellest kõigest üle. Tegime maja kindlustuse abiga korda, aga iga kord muutus noorem poeg Daniel seal videviku saabudes ärevaks. Tema aitaski majamüügi otsusele kaasa, sest hämardudes hakkas ta nõudma: tahan siit ära! Viisin poja mitu korda bussile ja saatsin Tõrva ema juurde, et ta saaks rahuneda. Valu kuhjus ja me ei saanud seda unustada – küllap me ei unustagi seda kunagi. Hirmus hetk ja naabrimehe hääletoon tuli kummitusena kogu aeg tagasi. Väga tugev põhjus kodu vahetada oli ka poiste isa meie juurest lahkumine – mõlemad ju kurvad asjad.

Maja süütaja Aivar veedab kaheksa aastat ühiskonnast isoleeritult. Oli see õiglane karistus?

See oli väikseim karistus, mis kohus kohaldatud paragrahvi alusel määras. Käisime poegadega vaid ühe korra kohtus tunnistamas ja mind hämmastas, et ta ei tundnud tehtu pärast vähimatki kahetsust.

« Avalehele