Heimar Lenk Foto: Priit Simson

Vestleme Lengiga esmaspäeval riigikogu kohvikus. On sügisistungjärgu esimene pärastlõuna, maja ees jagavad põllumehed laiali piimapudeleid, mis olid piketi raames riigikogu hoone ette ritta seatud. Vana kooli džentelmen Lenk uurib reporterilt kohe, kuidas oleks ühe klaasikese šampanjaga. Saanud äraütleva vastuse, naaseb Lenk lauda kohvi, tumeda šokolaaditahvli ja kahe vermutikokteiliga. „Siin on ainult väike törts martiinit,” sõnab ta.

Järgnevalt lõik homme ilmuvast intervjuust:

Iga kord, kui Edgar Savisaar midagi teeb, olete teie enamasti kiirem ja paljusõnalisem pressiteate saatja kui erakonna ametlik pressiesindaja. Kas see on ka erakonna siseheitluse ilming?
Savisaar on suur inimene. Teda tuleb toetada.

Kuidas Edgar Savisaare tervis ja olemine praegu on?
Eks see on kohutav, mis see mees on läbi elanud. Ma ei liialda, kui ütlen, et meil oli eelmisel kevadel erakonna juhtkonnas inimesi, kes ootasid, et ta siit maailmast lõplikult lahkuks. Aga ta vingerdas välja. Sellel mehel on kohutav tahtejõud. Ma olen alati nimetanud Savisaart pühameheks, midagi pole teha. Tema on kogu oma elu pühendanud lihtsa inimese kaitsmisele. Ma saan aru, et see kõlab väga pateetiliselt, aga nii on.
Kahjuks pole ta suutnud oma unelmaid ellu viia, sest meie Keskerakonna programmi kõige ilusam lause on see, et me tahame ehitada üles riigi, kus kõigil oleks hea elada. Võib naerda, võib mitte naerda, aga selline lause on programmis. Selle järgi on ka see mees elanud. Aga tal on olnud raske. Ta on ise väga palju eksinud. Ta on ise väga palju ehitanud.

Milles ta on eksinud?
Näiteks on tema miinus see, et ta on tihtipeale inimesi liiga headeks pidanud ja pärast on see hakanud talle vastu töötama. Tal ei ole alati olnud kõige parem kaadrivalik. See torkab silma. Ta vaatab, et see on nii tore ja hea inimene. Mulle tundub, et tal ei ole eriti hea inimeste läbinägemise võime. Mina näen mehe näoilmest, kas mulle sobib temaga rääkida või mitte. Vaatan otsa ja okei.
Nagu näete, ümberringi on palju lurjuseid. Ka jõustruktuurides ja igal pool… Täna loen teie enda lehest, et vanglate kaplanite ülemus on mingi lolli äriga vahele jäänud. No kaplan on peaaegu kirikuõpetaja ja peaks ju puhas inimene olema. Kui me kirikuõpetajat usaldada ei saa, siis keda me veel usaldada saame?
Savisaar on lasknud ennast ära kasutada. Keskerakonnal on olnud pereheitmisi ja alati tuleb see siis, kui ei saada võimule. Mäletan, et kui Liina Tõnisson ja Siiri Oviir olid ministrid, siis kõik lootsid, et me võidame valimised ja läheme edasi. Aga ei võitnud ja algas kohutav sõda – Savisaar ei viinudki meid valitsusse! Ministrid olid jätnud kabinettides sahtlid koristamata, sest olid kindlad, et saavad tagasi minna. Siis tuli kõik see sopp esimehe peale. Aga mis te ise tegite? Korraldasite kampaaniat? Siis hakkab käärimine. Poliitikud on väga egoistlikud inimesed ja enamik neist on karjäärihimulised – mis polegi võib-olla paha.

Savisaar on niisiis selle programmipunkti nimel elanud ja temal võimuhaigust küljes pole?
Ma arvan küll, et on elanud selle punkti järgi. Ja kui nii küsida, siis ma arvan, et tal on võimu vaja, nagu kalal on vaja vett ja hapnikku selles vees. Aga partei esimees jääb alati süüdi, kui parteil midagi saavutamata jääb. Võib-olla on see kole kuulata, kuidas nüüd räägitakse jälle nendest rahapaberitest. Ma ei hakka üldse süüvima – need on võrdlemisi tühised dokumendid, need garantiikirjad. Aga mida te küsite? Ilma rahata valimisi ei tee. Keegi peab raha tooma.
Krooni ajal öeldi, et riigikogu koht on miljon krooni. 20 miljonit krooni on keskmised riigikogu valimised erakonna jaoks.
Ajakirjandus on kõri kallal, kui palju raha parteid valimiste peale raiskavad, aga mina ütlen: kulla ajakirjandus, kõik see läheb ju teie kassasse. Kõik läheb reklaami peale, mis on lehes, telekas ja raadios. Ajakirjandus kahmab raha ära, aga esimees jääb süüdi. Ega meile midagi kätte ei jää. Me saame koha Toompeale.

Pikka intervjuud homse juubilariga loe juba homme ilmuvast LP-st!