Läätse hingestatud esitusviis ja lihtne, isegi veidi tõsine olek tegi temast tuhandete kuulajate lemmiklaulja juba alates esimestest esinemistest 1950-ndatel. „Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi” – Leelo Tungla sõnad Valter Ojakääru viisile kõlasid sisuka ja mitte kunagi diivaliku lauljanna esituses kaunilt ja ka usutavalt. Läätse tõsiseltvõetavuse taga oli töö ja täiusetaotlus. Ta laulis küll estraadimuusikat, kuid tahtis alati võtta endale aega lauludesse süveneda ning kui mõni pala oli kiirustades salvestatud, tundis ta vajadust see hiljem ümber teha.

Lavatähele, kes esines nii raadios, teles kui ka laval, kirjutati mõistagi palju laule, kuid sugugi mitte kõiki neid ei suutnud ta omaks võtta. Mõni pala seisis noodimapi vahel aasta, mõni laulmisküpseks ei saanudki. „Mu fonoteek võiks olla palju laiem, võlgu kirjutajate ees on palju,” rääkis Lääts Urmas Otile saates „Estraaditähestik”. „Ma pean oma laule nägema, nagu filmiekraanil. Ja nii kaua kui ma neid ei näe, ei saa ma nendega ka midagi teha.”

Avalehele
Loe veel: