Faktipõhine info jääb paanikahüüdude kõrval varju. Foto: Shutterstock

„Laps tunnistas, et tahab nüüd tagasi kooli minna, on end korralikult välja maganud ja et ta sai palju paremini aru, et kätt ei tohi suhu panna ja käega ei tohi nägu puutuda, kui oled ”ohtlikus tsoonis„. JA OHTLIK TSOON ON KÕIK, MIS ON LOODUSEST VÄLJAS JA OMA KODUST VÄLJAS. Täna läks ta mitte lihtsalt kooli, vaid lausa kooliekskursioonile. Kaasa sai pakitud desinfitseeriv kuivpesu-pudelike ja märjad lapid. Loodan, et ta neid mõistlikult kasutab ja vahepeal ka käsi peseb ja IGAL JUHUL OMA KÄSI NÄO LIGI EI PANEKS.”

See on lõik ühest Eesti anonüümsest veebipäevikust, milles antakse lugejale harukordselt vahetu sissevaade prepper’i* maailma. Seekord on hirmu põhjustaja Wuhani viirus ja tegevuspaik talu, mille asukohta autor varjab. Ta kirjeldab sissekannetes toidu varumist, lapse koolist koju jätmist ja seda, kuidas pärast lähima linna külastamist tuli kõik seljas olnud riided viirusekartuse tõttu pessu panna.

Veebipäeviku autor ei vastanud Eesti Päevalehe ajakirjaniku kontaktisoovile ja seega me ei tea, kas tema jutustus on tõene. PARANDUS 17.02 - kontaktivõtt ebaõnnestus tehnilistel põhjustel, mistõttu ei õnnestunud loo ilmumise ajaks blogi autoriga suhelda. Blogi autor kontakteerus ajakirjanikuga hiljem. Lugeja ees avaneb igal juhul õõvastav lugu paranoilisest naisest, kes näeb enda ümber ülinakkavat maailma, millest eraldudes püüab ta päästa ennast ja oma last.

***

Hirm levib jõuliselt, aga valikuliselt. Möödunud nädalal osteti palju Eesti apteeke kaitsemaskidest tühjaks. Samal ajal pole perearsti nõuandeliinile helistajad hakanud Wuhani kohta pärima eriti ohtralt. Perearstide endi kogemused viirusekartjatega on erisugused: on neid, kelle patsientuurist pole keegi Wuhani kohta küsinud, aga mõne patsiendid on vastuvõtu ära öelnud kartuses, et arsti ooteruumis võivad nad uue viirusega kokku puutuda. Hirm levib kõige laiemalt internetis, sotsiaalmeediakommuunid ja foorumid on viimastel nädalatel täitunud viiruseteemaga. Jagatakse linke, küsitakse nõu, ennustatakse viiruse levikut. Paljudel sõnavõtjatel on hirm, siiras hirm. Ja on ka neid, kes peale apteegist näomaskide ostmise on otsustanud koguda varusid, et katastroofi korral suletud uste taha peituda ja oodata, millal praegune maailmakord taastub, kui üldse taastub.

Kust see hirm tuleb? Ja miks ei lahvatanud samasugune hirm Eestisse tagasi hiilinud leetrite või mullu mitukümmend inimest hauda viinud gripi ees?

„Uut tüüpi viiruste kohta pole väga täpseid andmeid. Teadmatusega kaasnevat hirmutunnet on raske vaigistada.”

„Kontrollitunde kadumine kütab hirmu ja paanikat. Praeguste uut tüüpi viiruste kohta ei ole väga täpseid andmeid ning teadmata on ka levimus ja haigestumus. Teadmatusega kaasnevat hirmutunnet on väga raske vaigistada,” ütleb Tartu ülikooli kestlikkuse sotsioloogia vanemteadur Kati Orru.

„Viirusepaanika tekkes mängib oma osa ka ühiskonna üldine medikaliseerimine – inimeste järjest suurenev ootus meditsiinisüsteemile ja ennetustööle,” lisab ta. Hirm võimalike nakatunute ees on loogiline reaktsioon, sest suurema üleilmastumise ja tihedama reisimise tõttu jõuab senitundmatu meieni palju kiiremini kui varem.

Paanika sõidab faktidest üle

Ebakindlust võimendab sotsiaalmeedia. Kuigi ametkonnad ja meedia vastutustundlik osa püüavad levitada faktipõhist infot, jääb see paanikahüüdude kõrval varju. Või siis süüdistab järjest jahmatavamaid paljastusvideoid neelav publik hirmu-uudistele vastupidise info edastajaid varjamises.

Wuhani viiruse levimine on esimene selline haiguspuhang, mille kohta info liikumist ei suuda ametiasutused enam kuidagi kontrolli all hoida. SARS, mis praegustel andmetel oli märksa tapvam kui Covid-19, levis sotsiaalmeediaeelsel ajal. Ebola viiruse viimatised puhangud neli-viis aastat tagasi aktiviseerisid Ameerika prepper’id, kuid Euroopasse ega Eestisse paanika ei ulatunud.

Nüüd, esimest korda, on ka eestlased üles köetud. „Inimeste meediatarbimismustrid on ühiskonna rühmiti hakanud märksa rohkem üksteisest erinema. Paljud meist piirduvad mõnikord väga kinnistes sotsiaalmeediagruppides jagatava infoga, ilma et nad seda kriitiliselt analüüsiksid. Samasuguse mõtlemisviisiga inimeste keskel on mõnus marineeruda ja oma hirmule hagu alla sööta,” ütleb Orru. Sotsiaalmeedias levivad lingid, mis juhivad inimesi peamiselt videokeskkondadesse või teadmata päritoluga väikestele uudistesaitidele. See on surnud ring, mis inimeste hirmu taastoodab ja võimendab.

Wuhani viirus on esimene haiguspuhang, mille kohta info liikumist ei suuda ametiasutused kuidagi kontrollida.

Internetis leidub ju tegelikult ka asjalikku, usaldusväärset informatsiooni. Miks osa inimesi selleni ei jõua? „Info otsimine ja läbitöötamine nõuab pingutust ja aega,” ütleb Orru. „Inimesed, kelle lugemus on suurem ja meediatarbimine mitmekesisem, suudavad pealetulevat infot ka kriitilisemalt hinnata. Nad on vähem manipuleeritavad, kui mõni inimene peaks kogemata või pahatahtlikult neile viiruse või teiste võimalike ohtude kohta kärbseid pähe ajama,” lisab ta.

Ärevushäirega inimesed kerge saak

Muidugi on ka teistsuguseid juhtumeid, kus hirmuringist pääsemine ei seisa oskamatuse või ajanappuse taga. Pelgu võivad põhjustada vaimse tervise probleemid, muu hulgas näiteks üldistunud ärevushäire, millele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. Ärevushäire all kannatav inimene muretseb enamiku aega ega suuda seda kontrolli alla saada. Mure on suurem kui tõenäosus, et kardetavad sündmused päriselt juhtuvad. Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Ent selle teket võivad mõjutada nii pärilikkus kui ka kurvad lapsepõlvekogemused, näiteks vanemate liiga suured ootused või lapse hülgamine.

Ärevushäirega inimene on netis paanika levitajatele kerge saak. Hirm haarab ta endasse ja ühtäkki tundub uus koroonaviirus väga lähedal. On neid, kes lihtsalt anduvad muremõtetele, kui ka neid, kes leiavad tuge ja lohutust tegutsemisest, näiteks varude soetamisest või võimalikuks katastroofiks muul viisil valmistumisest.

„Wuhani viirusest lugemine põhjustas mulle paar väga ärevat ööd, olen ostnud maske ja kaitseülikonna.”

„Mina olen teadlik patsient. Mul diagnoositi üldistunud ärevushäire üle kümne aasta tagasi. Ma tean, et olen halbadele uudistele tundlik, ja seetõttu ei loe ma uudiseid ega vaata telekat. Kahetsen, et ei ole täielikult nutitelefonist ja Facebookist loobunud, sest Wuhani viiruse kohta olen siiski lugenud. Pean tunnistama, et see põhjustas mulle paar väga ärevat ööd – öösiti on hullem –, olen ostnud maske ja kaitseülikonna. Ennast ajab ka naerma, aga need ostud pakkusid kindlustunnet. Sain jälle magada,” ütleb üks anonüümseks jääda sooviv tallinlane.
Mõned on otsustanud koguda varusid, et katastroofi korral suletud uste taha peituda ja oodata, millal praegune maailmakord taastub.
Foto: Shutterstock

Reaalseks ja ebareaalseks valmistujad

Kui palju on Eestis ühel või teisel põhjusel tekkida võivaks katastroofiks valmistujaid, ei tea keegi. Ellujäämiskursusi korraldav Erki Vaikre rõhutab, et esiteks on oluline vahet teha ebareaalseteks ja reaalseteks ohtudeks valmistujatel. Esimesi nimetab ta prepper’iteks, teiste kohta ütleb lihtsalt valmistujad.

Prepper’id on natuke ullikesed ja kujutavad ette midagi sellist nagu zombirünnakuid. Looduses ellujäämine on aga osa elanikkonna kaitsest.”

Prepper’id on natuke ullikesed ja kujutavad ette midagi sellist nagu zombirünnakuid. See on ebamõistlik lähenemine,” ütleb ta. „Looduses ellujäämine on aga osa elanikkonna kaitsest, mis on mõistlik. Mõistlik on ka see, kui inimene võtab näiteks kapist riisipaki ja sinna jääb veel paar. Koolitusel soovitan püüda lähtuda sellest, et tavalist elukorraldust peaks muutma võimalikult vähe. Varude mõttes näiteks osta jõuludeks kolme küünla asemel kaheksa,” ütleb ta.

Vaikre on aastate jooksul koolitanud sadu inimesi. Prepper’eid ta enda sõnul oma koolitustel kohanud ei ole, kuid nendib ka, et klientide maailmavaadet ei analüüsita.

Eesti valmistujad on vähemalt elukutselt laias laastus sarnased Ameerika omadega, kus neid – seal küll üldnimetusega prepper’id – on enim uuritud. „Eelkõige on need inimesed sõjaväelise taustaga ja aduvad seda, mis maailmas toimub, väga hästi. Näiteks mõistavad nad, mida tähendab, et 2020. aastaks tahab Venemaa saavutada oma sõjalise võime lae. Kui aga oled lae saavutanud, siis süsteemi eesmärgipäraselt rakendamata on kallis seda ülal pidada. Sama olukord oli 1930-ndate lõpus,” viitab Vaikre.

Eesti valmistujate seas on Vaikre sõnul teine suur rühm neid, keda ta nimetab lihtsalt ärksateks – kliimamuutuste pärast muretsejad. „Inimesed, kes teavad tagamaid, mitte lihtsalt ei rõõmusta, et näe, meil oli kuum suvi. Nemad on teine peamine sihtrühm,” ütleb ta.

***

See, mis praktilise poolega tegelevale koolitajale paistab eluterve valmistumisena, võib aga samuti peita pinna all hirmu. Eesti Päevalehte nõustanud vaimse tervise spetsialisti sõnul on tema patsientuuris inimesi, kelle taust on relvajõududes ning ärevuse põhjus võimalikuks sõjaks valmistumine. Vaikre nimetaks neid ilmselt heas mõttes valmistujateks, vaimse tervise spetsialistile on nad patsiendid.

Mida pidev ärevus inimesega teeb? „Hirm ja stress tekitavad psühhosomaatilisi reaktsioone ning võivad pikka aega kestes süvendada kroonilisi haigusi. Lõpuks võib viirusepaanika üldises plaanis kahjustada rahva tervist enam kui viirus ise,” ütleb Kati Orru.

*prepper – ingliskeelne slängisõna, mis tähistab inimest, kes valmistub tema hinnangul tõenäoliselt saabuvaks katastroofiks varusid kogudes, relvastudes ja isoleerumispaika ette valmistades.

PARANDUS JA VABANDUS 17.02.2020

Eesti Päevaleht palub loos käsitletud blogi autorilt vabandust loata tsiteerimise pärast.

Parandus: loost on eemaldatud ekslikult suunav kohaviide.

Lisa: blogi asub aadressil https://prepperipaevik.blogspot.com/