Illustratsioon: Shutterstock

Olin 1996. aasta suvel Pariisis. Olin 20 ja nõukogude ajal kasvanud noor. Käinud nõukogude kombinaatkoolis, kus kõik, ka need, kes ei olnud pioneerid, pidid olema pärast tunde rivimarsi harjutuste ajal võimlas ja laskma nii kaua enda peale röökida, kuni jalad käisid enam-vähem ühekõrguselt. Kus kehalise kasvatuse õpetaja, väikest kasvu ja äsja ülikoolist tulnud veretute huultega naine mõnitas mõnuga algklassilapsi, kes ei suutnud normi piires palli visata. Kus igal neljapäeval lajatati sööklas plekk-kaussi puuhaluna kõva kala koos siniste keedukartulitega. Ja kus fuajees rippus Lenini tsitaat: „Õppida, õppida, õppida.”

Mu Pariisi tuttavad jutlesid 1996. aasta suvel kohvikulaua taga ühest skandaalist. Nimelt oli üle 200 immigrandi end Pariisi Saint Bernardi kirikus varjanud. Ühel augustihommikul tungis politsei kirikusse ja võttis nad kinni: 98 meest, 54 naist ja 68 last. Järgmisel päeval pandi osa neist lennukisse ja saadeti tagasi Aafrikasse. Minu Prantsuse sõbrad olid nördinud. Ma ei saanud aru. „Mis mõttes?” küsisin ma. „Nad olid ju riigis illegaalselt ja muidugi tuli nad välja saata.” Tekkis piinlik vaikus.

Avalehele
167 Kommentaari