Nõmme mändide all presidendipaarile elamiseks antud vanas majas on kaks ühesugust nahkset tugitooli. Kuid kindlat kohta Ingridil-Arnoldil ei ole. Akna alla näiteks istub see, kes esimesena jõuab. Täna oli Ingridi kord. Foto: Priit Simson

55 aastat ehk viis aastat rohkem kui pool sajandit kestnud abielu... teeb tummaks. Smaragdpulma nime kandev tähtpäev on üha harvemate pruutpaaride unistustes ja varsti on sellistest abieludest alles vaid ilusad lood. Sest me abiellume üha hiljem, kui üldse. Ja lahku läheme kiiremini, kui lennuväljal hoovõturada vabaks saab.

1958. aasta 15. veebruar oli külm päev. Ehk oli lundki, kuid Tartu linna perekonnaseisuaktide büroos seisis kuus inimest, et tunnistada ülikooli neljanda kursuse filoloogiatudengi Ingrid Ruusi ja veterinaariainstituudi majandusjuhataja Arnold Rüütli ühteheitmist.

Ingrid kandis poolpikka tumeroosat siidist kleiti. Siid olnud tollal üsna tavapärane materjal ja kleidi õmmelnud tuttav vanamemm. Loori aga pruut ei soovinudki. Pulmapidu peeti kitsas ringis: olid Ingridi toakaaslane ja üks Tartus õppiv Pärnu kooliõde ning Arnoldi ülemus oma abikaasaga. Kuupäev valiti nimme koolivaheajaks, et peolisi vähem saaks. Tagasihoidlikkus oli ajastu märk, nagu seegi, et tähistati Kastani tänava ühiskorteris noorpaari pisikeses toakeses.

Ingrid Rüütel (77) on alati tegus olnud. Kodulinnas Pärnus tegi isetegevust, deklameeris, mängis klaverit ja õppis Endla teatri laste balletirühmas. Tartuski läinud ta pärast ülikooli kohe ka koori ja rahvapilliorkestrisse.

Tantsupidudel käis ta ka ning istuda sai kena neiu harva. „Tantsitajaid oli jah, kavalere kah, kuid päris õiget mitte. No ei olnud sellist, kes mulle oleks väga meeldinud!” naeratab ta. Kuni ühel päeval läks peole ka Arnold ja võttis Ingridi joonelt tantsima.

„Ise ütles, et on mind juba varem märganud, naiskooris laulmas. Mulle meeldisid ta tumedad juuksed ja sportlaslik rüht. Ta oli kena, mehelik ja usaldusväärne. Ta juustes oli juba pisut halligi, sest ta oli viis aastat armees olnud ja elas Mustal merel laevastikus üle paar laevaõnnetust. Aga tollelt tantsuõhtult saatis Arnold mu koju,” räägib Ingrid nüüd ja meenutab esmamuljet: soliidne, tõsine ja vaikne. Hiljem selgus, et pole midagi tõsine ja vaikne. Hoopis saarlane oli, huumoriga ja puha. Ja abielluda tahtis. Kohe.

« Avalehele