„Ühel hetkel, kui olin juba Isabellal ja toibunud, lõi laine laeva niimoodi pikali, et see kaheksas või üheksas tekk käis vastu vett. Siis ma mõtlesin: kas nüüd on jälle minek?! Kas nüüd on tõesti jälle minek?” räägib Taavi Raba. Foto: Ilmar Saabas

Treppidest abi ei olnud?


Ei, mööda käsipuud tuli liikuda. Trepi peal oli nii palju abi, et jalaga sai järgmise astme peale ja käega jälle käsipuul meeter maad edasi. Trepiastmeid sai ikka kasutada, aga nii-öelda käte ja jalgade ühistöös.

Kas peast käis läbi paaniline mõte, et tuleb kähku välja saada?


Nojah, nägin, et vajub. Ja vajub ja vajub järjest rohkem. Oli hirm, et kas jõuabki välja. Ma nüüd kellaajaliselt ei oska öelda, millal ma kuskil liikusin või kuhu välja jõudsin, ma ei mäleta seda enam. Aga igatahes kui ma välja sain, siis seal vestibüülis – koridor jõuab ju vestibüüli – olid mõlemas pordis paraaduksed. Et sealt uksest välja saada, tuli hüpata kätega uksepiida taha kinni ja ennast jõuga üles tõmmata. Siis sain seljaga välistekile vastu seina seisma, niimoodi poolviltu.

Uks oli sisuliselt pea kohal?


Jah. Need, kes sinna uksepiidani ei jõudnud, libisesid lihtsalt mööda vestibüüli alla. Alumine paraaduks oli juba eest ära. Ma ise nägin, kuidas üks mees kukkus selle eest ära. Inimesed kukkusid end lihtsalt vastu reelingut vigaseks või lausa üle reelingu alla. Oli juba päris suur katsumus sealt trepi püstikust läbi vestibüüli välja ukseni saada.

Avalehele
42 Kommentaari