Üsnagi raske on uskuda, et legendaarne trummar Jaak Ahelik saab juba 60. Tema on iginoor ja 60 on vaid number. Mana Kaasik

„Tead mis, üks mu unistuste bänd tuleb lavale laupäeval, mu sünnipäeval, Muhumaal festivali „Ju jääb” raames,” vastab Ahelik, kui küsin talt, kas on mõni muusikute kooslus – püsivam ansambel või projekt –, kus mängimisest ta unistab. „Ainuüksi teadmine, et sünnipäeval olen laval koos Lee Oskariga, on kui superkingitus – millestki rohkemast on raske unistada.”

Öelnud seda, hakkab ta loetlema maailmastaaride nimesid – Bob Marley, Jimi Hendrix, Mick Jagger, Paul McCartney jne –, kellega Taani päritolu suupillivirtuoos Oskar on koostööd teinud. Ent see pole kõik. Muhu kontserdil on laval ka Oskari õpilane, laulja ja suupilliartist David Rotundo ja Desmond Brown, mõlemad Kanadast, Itaalia kitarrimees Enrico Crivellaro ja vinged Eesti muusikud Riho Sibul, Ain Agan, Raul Vaigla, Villu Veski ja Mati Vaarmann. Jämm Aheliku auks jätkub hommikuni.

Ent alustame algusest. Bändidest, kus Ahelik ise muusikukarjääri alustas.

Aasta oli 1974 ja Ahelik oli 15 aastat vana, kui endine klassivend kutsus ta ehitus- ja mehaanikatehnikumi (TEMT) bändi Luxor. Klassivend kas ei viitsinud enam proovis käia või soovis rohkem basskitarri mängule keskenduda. „Igal juhul ütles ta, et mingu ma tema asemel. Kuna mulle muusika väga meeldis ja trummid kui sellised sobisid samuti, siis oli klassivenna ettepanek kui taevast sülle kukkunud kingitus. Trummimängust polnud mul enne suuremat aimugi. Esialgu oli see paras isetegevus,” meenutab ta.

Luxori bändikaaslased olid omamoodi isiksused, kellest mõnegi kohta võinuks kasutada väljendit „poolpätid”.

Avalehele
28 Kommentaari