Jaak Jõerüüt Foto: Tiit Blaat

Pea kuu aega tagasi kinnitas kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt valmidust saada Eesti presidendiks. Teatele järgnenud meediakajastus tõi esile Jõerüüdi kuulumise Kommunistlikku Parteisse ja keeldumise 36 aastat tagasi alla kirjutada venestamise vastu protesteerinud 40 kirjale. Rahva reaktsioon oli ootuspäraselt valus: „Eesti ei taha punaste plekkidega presidenti!” ja „Kust soodne tuul puhumas, sinna pea keerab!” Jaak Jõerüüt soostus LP-le avameelselt rääkima oma kõige suurematest vigadest. Sellest, millest need ajendatud olid, ja sellest, miks ta kõigest hoolimata soovib presidendiks pürgida.

Kohtume uues espressobaaris Björn, mis on Jõerüüdi üks lemmikpaiku. „Kohvikud on suur osa minu elust,” teatab ta. Jõerüüt selgitab teenindaja asemel, et siinkirjutaja ei saa lihtsalt niisama musta kohvi tellida, vaid peab kõigepealt süvenema ubade valikusse. Seejärel pöörab ta tähelepanu riiulil seisvatele nõukaaegsetele nõudele. Tuleb välja, et neid võib kohvikule juurde annetada ja just see diplomaadil plaanis ongi.

Kes pani teile pähe presidendiks kandideerimise mõtte?
Mõtted on mul ikka omad ja keegi neid mulle naljalt pähe ei pane. Aga mu motiiv sel teemal üldse kaasa rääkida koosneb kolmest osast. Esiteks, nupule vajutas Vabaerakond. Nemad pöördusid minu poole, mitte mina nende poole. Pärast paar päeva mõtlemist ütlesin neile jah-sõna. Miks? Sellepärast et paljud tuttavad inimesed, kelle arvamust ma olen aastate jooksul väga hinnanud, on sellest juba varem minuga rääkinud. Nende juttu, kelle seisukohti, eluhoiakuid ja kogemust sa tõesti hindad, tuleb tõsiselt võtta. Kolmas komponent selles motiivis on see, et mina olen oma elukogemuse viimase umbes veerandsajandi jooksul saanud kogemuse Eesti kolmes ministeeriumis: kultuuriministeeriumis, kaitseministeeriumis ja välisministeeriumis. Peale selle olen saanud parlamendikogemuse üleminekuaja parlamendis ja olnud aasta Tallinna volikogus. Samuti on mul rahvusvaheline kogemus suursaadikuna kuues riigis ja ühes rahvusvahelises organisatsioonis: Soome, Itaalia, Malta, Küpros, Läti, Rootsi ja ÜRO. Seda kõike olen saanud maksumaksja raha eest. See on ühest küljest minu elukogemus, aga teisest küljest ei kuulu see ainult mulle. See on midagi, mille puhul tunnen, et saan midagi tagasi anda, kui soovitakse.

Olite valmis, et kompartei liikmena 40 kirjale mitte alla kirjutamine ja ühe allakirjutaja karistamises osalemine tiritakse nüüd, presidendiks kandideerimisest rääkides jälle esile?
Muidugi olin. Ega see ei ole esimene kord. See on ennegi aastate jooksul üles tulnud.

Kui oleks võimalik aega tagasi keerata, kas käituksite samamoodi?
Kindlasti mitte. Tegin suuri vigu. Aga mis seal ikka pikalt arutada. Ma ei oleks pidanud üldse mingisse komparteisse astuma, kuid noorel inimesel oli üleliigne annus naiivsust, lastes end ära rääkida, et nii saab midagi „ette võtta ja ära teha”. Natukese aja pärast sain aru, et mitte midagi ei saa „ära teha”.

Kaua selle arusaamani jõudmine võttis?
See saabus mõne aasta möödudes.

Mis tunne oli, kui see arusaam saabus?
Halb.

Tundsite, et keegi on teile valetanud ja teid alt vedanud?
Ma olin ise ennast alt vedanud. Alati võib asju teiste kaela ajada, aga otsuse teed ikka alati ise.

Pikemat intervjuud Jaak Jõerüüdiga loe juba homme ilmuvast LP-st.