Linnakeskkonnast lahkumine on minu pääsetee, ütleb Jaan Sööt oma suvekodu trepil istudes. Akusid on kõige parem laadida metsas rännates. Foto: Tiit Blaat

Ma ei ole varem Noarootsi sattunud. Jaan Sööt (50) aga veenab sõitma, sest linnast tulebki aeg-ajalt välja saada – siis saab mõtetele uue suuna ja hingamine läheb teiseks.

Jaan veedabki selle aastaaja maal ja arvab, et varsti saabub aeg, kui ta kolibki siia saja-aastasesse tallu. Kahest aidast tagumisse on ta juba pillid sättinud ja prooviruumi õuepõrandat katab pehme roheline sammal. Võib-olla tuleb ainult saunake suurem teha ja… Jaani mõttelõnga katkestab oodatud kõne pottsepalt. Ka tsaariaegsetest valgetest kahhelkividest pea kolmesaja-aastase tehnoloogiaga (leiva)ahi tuleb pisut ümber ehitada. Ent just siin, selles valges toas sünnib sel suvel midagi, mille Jaan Sööt sügisel stuudiosse viib ja oma teiseks sooloplaadiks vormib. „Mulle meeldib septembris salvestada,” lausub Jaan, teeb kohvi ja pakub mett kõrvale.

« Avalehele 6 Kommentaari