Andekas näitleja Jan Uuspõld avab oma südame ja räägib, miks temast ei saanud poolpaks koomik ja kuidas ta on suutnud täiesti libastumata peaaegu kuus aastat täiskarsklane olla.

Igas põlvkonnas on kunstnikke, kes on tükk maad teistest ees. Ligi veerand sajandit on Jan Uuspõld (46) pakkunud publikule nii taevast kui ka põrgut. Alkohoolikuna on ta taeva ja põrgu ka ise läbi käinud. Nii nagu võistlushobune, kes on ületanud finišijoone ja võitnud, tunnistab Jan, et tung kappab alati edasi. Kuidas hoida tasakaalu, end hoida ja ohjeldada, iseennast ja elu armastada, sellest ta LP-ga vestlebki.

Möödunud sügisel, kui esilinastus sinuga peaosas telesari „Lahutus Eesti moodi”, ütlesid, et sa ei mäleta oma elus paljut, sest oled tihti olnud purjus. Kuidas suhtud neisse, kes sinu eest mäletavad ja seda meelde tuletavad?

Ma tõepoolest ei mäleta. Isegi kui püüaksin meelde tuletada, mida olen öelnud või teinud, ei suudaks ma sellega elada. Satun pidevalt situatsioonidesse, kus keegi astub juurde ja küsib: „Kas mäletad?” Kuulan loo ära, ent enamasti läheb see ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõnda asja olen püüdnud hiljem omaette meenutada, endaga siduda, aga tõesti ei meenu. Mind nähes hakkavad inimesed lugusid ka välja mõtlema.

Vanasti kujutasin endale isegi asju ette. Tundsin uhkust, kui suutsin lugusid välja mõelda ja neid teistele tõe pähe rääkida, nagu oleksid need juhtunud minuga. Noor inimene ei mõtle tagajärgedele. Tema eelis on see, et teeb asju mõtlemata. Nii sünnivadki maailma uued ideed. Vanainimesest ei ole selles vallas tolku. Vana mõtleb tagajärgedele, noor tegutseb. Alles küpsedes hakkab inimene mõistma, et igal sõnal on tagajärg ja isegi üks sõna võib tekitada liblikatiivaefekti. Noorena ei olnud mul vastutust. Ma isegi ei teadnud, mis vastutus on.

Inimesed ei võta enamasti oma eluga midagi ette, enne kui seisavad silmitsi raske haiguse või lahutusega. Kas sinu elumuutuse põhjus oli alkoholism?

Mul oligi vaid üks valik: kas elada või mitte elada.

Avalehele
66 Kommentaari
Loe veel: