.

Enamik kohaletulnud seitsmest inimesest vaidles pidevalt, üritades kõike teiste öeldut naeruvääristada. See ei vastanud päris täpselt Nadja ettekujutusele õppimisest. Ta oleks hea meelega targa Vanatölli huvitavat juttu kuulanud, aga kõik rääkisid vahele. Nii sattuski ta rohkem lähestikku ühe vaikse ja kahvatu suuresilmse tüdrukuga.

„Kas sa oled siin esimest korda?” küsis see, kui nad lahkudes hoovi suitsu tegema jäid. Õigemini suitsetas küll ainult see tüdruk.

„Jah. Oleks vist päris huvitav olnud, kui kuulata oleks saanud,” ütles Nadja.

„Saame tuttavaks, mina olen Lillenool,” tutvustas tüdruk ennast. „Me siin oma päris nimesid kindlasti ei kasuta.”

„Olgu, mina olen siis Nastik – on ju selline madu,” pakkus Nadja. „Ilus madu, aga ei ole mürgine.”

„Tead, tegelikult täna õhtul koguneb üks teine seltskond ka. Osad on siit sinna üle läinud. Äkki tahad ka tulla? Ma võin sind kutsuda… Vist.”

„Muidugi tahan,” ütles Nadja. „Loodan, et see sulle tüli ei tee.”

Tüdrukud jalutasid aeglaselt läbi linna, rääkides igasugustest vaimsetest asjadest – unenägudest, etteaimamistest ja sellest, kuidas loomad vaime näevad.

Pikapeale jõudsid nad vanalinna, ühe kummalise muinasjutulossi meenutava maja juurde.

„Ole siis palun hästi tagasihoidlik ja tõsine,” muretses Lillenool, enne kui julges uksekella vajutada. „Siin on hoopis teistmoodi. Loodame, et täna sisse saab. Vahel on selline kinnisem üritus.”

Ukse avas külma ja upsaka olemisega blond mees, kes sõna lausumata Nadjast pilgu üle lasi ja tüdrukute järel ukse sulges. Nad läksid mööda kivitreppi keldrisse ja sattusid pimedasse võlvitud ruumi, mida valgustasid ainult küünlad. Kohal oli umbkaudu paarkümmend inimest. Kõik olid vaikselt, otsekui ennast vastavasse meeleollu viies. Mõni istus suletud silmil pingi peal, mõni nohises sügavaid hingamisharjutusi tehes, keegi kõigutas ennast. Ühesõnaga, oli kuidagi pinget üles kruviv õhkkond. Ühekorraga hakkas asi järsku pihta. Inimestest moodustus hägus ring ja selle keskele jäi pikkade tumedate juustega noor naine, kes avatud silmil kaugusse vaadates hakkas kätega imelikke liigutusi tegema. Mingil määral meenutas see ehk taiji harjutusi või meditsiinilist võimlemist sanatooriumis – ainukese vahega, et siin toimus see aina süvenevas transis. Inimesed võimlesid samuti, igaüks nii nagu heaks arvas. Paljudel oli kaasas trumme, käristeid ja muid improviseeritud lärmi tekitamise vahendeid, mis kõik tasapisi käiku läksid. Rahulikult alanud rütmid ja ringi keskel oleva naise liigutused muutusid järjest metsikumaks. Nadja tundis, kuidas tema kuum slaavi veri vemmeldab. Peagi reivis kogu rahvas nii nagu jaksas. Ega sellel „rituaalil” mingit erilist algust, lõppu ega arusaadavat sisu ei paistnudki. Inimesed häälitsesid ja plaksutasid rütmiliselt, üks rohkem transis kui teine. Ringi keskel olev naine paistis igatahes täiesti teispoolsusega suhtlevat, silmad pahupidi peas. Vahepeal ammutas ta suuga pudelist viina ja pritsis seda õhku. Ühel hetkel kukkus pikali maha ja karjus hirmsa häälega, kargas siis uuesti püsti ja hakkas agressiivseid liigutusi tegema. Siis kukkus jälle kokku, tõusis üles ja pidu saigi otsa. Hommik juba koitis akna taga.

Inimesed tõmbasid hinge. Mõned vestlesid vaikselt. Nadja tajus, milline mõju ja autoriteet sellel naisel nende inimeste üle on. Ta liigub valitseja ilmel ja talle üritatakse meele järele olla. Lillenool sosistas nurgas ühe äreva naisterahvaga ja Nadja ootas üksinda. Järsku astus peoperenaine üle põranda tema juurde.

„Ma teadsin, et sa tuled,” ütles ta enesekindlalt naeratades. „Selline sa siis oledki.”

„Vägev tätoveering,” ütles Nadja. Naise õlga kaunistas väga omapärases stiilis luukere-kaunitar. „Kus see tehtud on?”

„Oi, ma tänan. Sulle meeldib?” reageeris naine mingi kummalise meelitatud olemise ja upsaka sarkasmi seguga, millest on raske aru saada, kumb see õieti on. „Mehhikos. Aga ilusat õhtu jätku, ma lähen nüüd riietuma.”

Järgneb…