Elada tuleb iga päev, mitte kampaania korras, oli Jüri Krjukovi (1954-1997) põhimõte. Raivo Tiikmaa

Jüri Krjukov õppis konservatooriumi lavakunstikateedri legendaarse 7. lennu (1972–1976) koosseisus. See on esimene lend, mille saavutusteni (telelavastus „Kuidas kuningas kuu peale kippus”) ulatub mu isiklik mälu. Selles Krjukov paraku ei osalenud. Järgmised fragmendid seostuvad tema ja kursusevend Urmas Kibuspuu ühiste esinemistega televisioonis. Õieti moodustubki Krjukovi karjääriahel otsekui kahest faasist.

Esimesse poolde jäävad koos Kibuspuuga tehtud asjad, enamasti televisioonile. Sealhulgas mitu telelavastust ja veel rohkem sketše. Eriti oodatud oli nende osalemine ETV vana-aastaõhtu kavades.

Vladislav Koržets „Nääriõhtu kangastused” (Pikker 24/1984): „Televiisor ei mängi. Peremees on pahur, naine nukker, lapsed virilad. Just täna, kui seal on kõik Krjukovid, Kibuspuud ja Kullid, Baskinist rääkimata. Kus on õiglus?!”

Nii suur oli rahva armastus nende koomikute vastu, et teleri katkiminek tekitas leinameeleolu.

Avalehele
25 Kommentaari