Väljun Teherani lennujaamast ja kõik on täpselt, nagu mäletasin. Septembri viimase nädala õhk on lämbe, kuldse jumega taksojuhid seisavad reas ja suitsetavad. Kahvatu turisti ilmumine nende vaatevälja ei kõiguta seda ekviliibriumit. Maandusin eelmisel aastal täpselt samal ajal Teheranis, kus kõik mu eelarvamused sekundiga vääraks osutusid – esimesena see, et iraanlane on pealetükkiv.
Valin oma suva järgi ühe auto ja asun teele Teherani südalinna. Auto täitub suitsuvine ja Iraani retropopiga. Lülitan sisse VPN-i ja taksojuht poetab Google Translate’i abiga paar kiidusõna Eesti kohta. Digiriik jms. Temagi olla aastaid töötanud IT-s, juhtival kohal, kuni ta mikrokiipidega tegelev firma sanktsioonide lööklaineisse uppus.
Ootamatult on mu taksojuht nüüd nende seas, kes on Iraanis seisnud suurte muutuste keskmes. Just töölisklass surus 1979. aastal läbi riigipöörde, et lõpetada valitsemine, mis viis Iraani üüratud naftavarud välismaalaste kätte, süvendas sotsiaalset kihistumist ja lasi CIA käe all treenitud salateenistusel teha puhta töö nende ridades, kes nõudsid võrdsemat ühiskonda. Töölised on praegugi eesliinil, aastaid kestnud kasinuspoliitika on oma töö teinud. Meeleavaldused on regulaarsed.

Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: