„Tere hommikust,” soovib mahe, ent reibas meeshääl pärast seda, kui pühapäeva hommikul näljaste kasside kräunumise peale silmad avan. Hääl kuulub ehtekunstnik Tanel Veenrele, kes tutvustab oma igahommikust ergutajat: klaasikest teeseenejooki, mis on sedapuhku musta tee ja ingveri maitsega. Veidi ilge välimusega seenisiksus loksub laisalt kolmeliitrises purgis, kui ehtekunstnik sellest endale tassikese valab.
Mulle ei meeldi üksi ärgata ja olen tänulik, et keegi mulle seltsi pakub. Mõneks minutiks Instagrami maailma sukeldununa tunnen, justkui istuksin ise koos ehtekunstniku armsa perega nende valgust ja laste vadinat täis koduses köögis ning sööksin kaerahelbepannkooke mammi õunamoosiga.


Mida kauem Instagrami kontosid mööda rullida, seda enam hakkab tunduma, et inimeste kodud on hämmastavalt sarnased. Pea igas köögis on midagi, mida olen varem märganud IKEA kataloogis. Kui olen järjekordset jälgitavat näinud kümnendat korda teeseenejooki joomas, kaotab ka see oma uudsuse. Ühest küljest pole sotsiaalmeediasisu mulle kunagi varem nii igav ja ühetaoline tundunud, teisalt pole ma tuttavate ja võõraste inimeste igapäevatoimingute jälgimisest kunagi varem nii suurt lohutust saanud.

Et inimesed kasutavad kodus püsimisest tekkinud vaba aega sotsiaalmeedia kaudu kontakti hoidmiseks, näitavad ka kasutajate arvud. Varem peamiselt äriotstarbel kasutatud videokõneplatvormi Zoomi hinnangul on nende päevane kasutajate hulk kasvanud umbes 10 miljonist inimesest detsembris 200 miljonini märtsis. Facebooki sõnul on nende võrgustikus privaatsõnumite hulk pandeemiast rängemini mõjutatud riikides kasvanud umbes poole võrra ja videokõnede arv on kahekordistunud.

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: