Eile sai Kare Kauks 56-aastaseks. Lavale lubab ta enam mitte astuda, aga ühe plaadi teeb veel küll. Elame-näeme, aga igal juhul ootame! Rauno Volmar

Tartu, 1987. aasta maikuu. Vanemuise teatri saal on pilgeni rahvast täis, õhku napib. Tallinnast on kohale sõitnud kõik, kes tollases muusikapildis vähegi tooni annavad. Eesti Televisiooni ilmatusuured ülekandebussid ja meeletu rahvasumm on ummistanud kogu teatriesise. Tegijad on need, kel on kaelas Tartu IX muusikapäevade kaelakaardid. Esimese kursuse ajakirjandustudengina õnnestub mul tutvusi kasutades smugeldada end teatri ülerahvastatud rõdule. Laval astub üles muusikapäevade oodatuim esineja – ansambel Mahavok ja selle solist Kare Kauks. Eest lõhikuga teksariidest miniseelikus ja tagasihoidlikus pluusis, kootud peapael ümber pea, laulab Kare end laval hingetuks ja saali hiirvaikseks. Mahavokile kuulub selle ürituse ihaldusväärne peaauhind, levimuusikapäevade grand prix. Teisiti ei oleks saanudki see minna.

Tallinn, 2017. aasta maikuu. Täpselt 30 aastat hiljem istub Kare Kauks (56) mu vastas, naerab oma lõkerdavat naeru ja ütleb, et oli toona Tartus esinedes täiesti haige ja üleväsinud, just bändiga Leedu tuurilt tulnud. Ometi sai sealt tema jaoks kõik alguse.

« Avalehele 26 Kommentaari