Marko Reikop ja Karmel Killandi 2002. aastal linnahallis Foto: Arno Saar, ETV

Laupäeval pidanuks toimuma suurejooneline Eurovisioni lauluvõistluse finaalkontsert, aga eriolukorra tõttu on selle asemel eetris erisaade „Eurovision 2020. Särav muusika!”, mida näidatakse üle 40 riigis. Saates kõlavad 41 oma riiki esindama valitud laulu ja kõik osalejad esitavad ühispala, Suurbritannia 1997. aasta võidulaulu „Love Shine a Light”. Korduvalt Eesti finaalsaateid juhtinud ja aastaid reporterina Eurovisionil osalenud ETV elamussaadete juht Karmel Killandi ütleb, et lauluvõistluse põnevus on siiski puudu. Ei jagata punkte ega selgu võitjat.

Eurovisioni lauluvõistluse oluline osa on alati olnud seda ümbritsev melu. Kohapeal toimuvad pressikonverentsid ja väiksemad kontserdid ning Eurovisionil on palju pühendunud fänne. Kui melu ära võtta, siis mis formaadist alles jääb?


Eks alles jääb minimaalne, väga korralik ja suurejooneline telesaade. Ära jääb Euroopa suurim melu ühe väga ägeda lauluvõistluse ümber, mis on inimesi huvitanud paari nädala jooksul igal kevadel. Kuna see on eelkõige suur telesaade, siis tekkis mul tõtt-öelda küsimus, miks on EBU otsustanud selle teha nii lühikese ja ontlikuna. Saatejuhid oleksid stuudio kaudu kuidagi ikka saanud võimaldada ka võistlust. Ma arvan, et kõige suurem miinus praeguse formaadi puhul ongi see, et ära jääb põnevus ja küsimus, kes võidab. Näeme praegu küll esinejaid, ent ei jõua nendega tuttavaks saada. Aeg on liiga lühike, me ei jõua meelde jätta tänavuste esinejate omapära. Osaleb ju üle 40 riigi. Kõike oleks saanud natukene paremini plaanida isegi nüüd, kui kõikide riikide esindajad peavad olema kodus.

„Kõike oleks saanud natukene paremini planeerida isegi nüüd, kui riikide esindajad peavad kodus olema.”

Kas seekordne saade võimaldab teha ka midagi uut ja huvitavat või tuleb leppida tõdemusega, et tegemist on ikkagi aseainega?
Ütlen siiralt, lauluvõistluse seisukohalt ei näe ma ühtki eelist. Puudu on kogu tore emotsioon, kus Euroopa koguneb ning riigid saavad laulude ja lauljate kaudu tuttavaks. Ent inimeste tervis on oluline, nii et elame muidugi selle ühe aasta üle ja järgmisel teeme jälle. Eetris on siiski korralik aseaine, nii et täiesti pidamata Eurovision ei jää ja laupäeva õhtul saame vaadata muhedat telesaadet. Muid plusse ma ei näe.
Eurovisioni finaali asemel toimuvas erisaates kuuleb 41 riigi esindajaid, ent ei jagata punkte ega selgu võitjat.
Foto: Eurovision

ETV-s on nädalavahetusel Eurovisionist veel mõned saated. Enne põhisaadet on eetris „Uku Suviste. Lavale loodud”. Nii et Ukut pole päris omapäi jäetud?


Muidugi mitte. Ta valmistas ju omal moel tohutut rõõmu paljudele vaatajatele: lõpuks ometi on ta Eesti Laulu võitja! Ja tekitas suurt kurvastust, kui selgus, et force majeure’i tõttu sel aastal tavapärast võistlust ei toimu. Sama lauluga ei saa järgmisel aastal osaleda, see otsustati meie eest. Nii et loomulikult toome ta veel korraks ekraanile ja saame tema toreda perekonnaga tuttavaks. Seda, et ta oskab hästi laulda ja on väga musikaalne, me juba teame. Ent me ei tea, et tema lauluoskus on pärit ooperilauljaks õppinud emalt. Samuti on tal väga ägedad õed ja toredad sõbrad.

Jupiteri keskkonnas on nüüd üleval Eesti eelvoorude finaalid alates 1993. aastast. Oled neist mitut juhtinud. Meenuta mõnd eredamat hetke.


Mulle on südamelähedased 1996. ja 2002. aasta finaalkontserdid. 1996. aastal toimus finaal Dekoltees ja seal jäid kaks laulu tasavägiselt esikohta jagama. Kui muidu arvestatakse võrdsete punktide puhul, kellel on kõige rohkem kaheteistkümneid ja sealt edasi, siis tookord oli kõiki punkte peaaegu allotsa välja täiesti võrdselt. Olime Marko Reikopiga, kellega saadet juhtisime, väga ärevuses. Oli nii nagu otseülekandes ikka: meile öeldi, et rääkige midagi, kuni me olukorda lahendame, ja nii me siis rääkisime. Mäletan, kui rahul me olime, kui Jüri Pihel lõpuks lavale tuli ja saime olukorra lahendamise talle üle anda. Sel aastal sõitsid Eurovisionile lõpuks Ivo Linna ja Maarja-Liis Ilus lauluga „Kaelakee hääl”. Teisele kohale tuli Kadri Hunt lauluga „Me rõõm ei kao”. See oli eriline aasta ka sellepärast, et Ivo Linna oli tookord kuskil ära, nii et Maarja-Liis Ilus laulis otse, aga Ivo Linna kuvati ekraanile. Tol ajal peeti seda tohutuks tehniliseks uuenduseks.

„Saalis on üle 10 000 inimese, kes tõesti tahavad kaasa teha kõike, mida saatejuhid vähegi käsivad.”

2002. aasta võistlus toimus linnahallis. Üle 3000 inimese ees seista polnud Eesti televisiooni saatejuhtidel muidu võimalustki. Saime Marko Reikopiga siis mõlemad aru, et lauljate elu ei ole kuigi lihtne. Rääkidagi oli keeruline – kas kõik sõnad tulevad ikka õigel ajal meelde? Mis siis veel laulmisest rääkida. Ühtlasi oli see aeg, kui minust üritati kogu aeg Marilyn Monroed teha. Ka linnahalli lavale läksin blondina ja valges kleidis. Soeng oli ühe üles keeratud lokiga. Ja kui ma lavale astusin, kostis saalist ühine „Aah!”. Publik arvas, et mul on soeng sassi läinud. Aga ei, see oligi nii mõeldud.
Selle aasta saadet juhivad Chantal Janzen, Edsilia Rombley (Eurovision 1998 ja 2007) ja Jan Smit.
Foto: Allikas: NPO_AVROTROS_NOS

Sind võib peale paljude muude ülesannete peaaegu igal aastal näha suurel Eurovisionil mitmes keeles intervjuusid tegemas. Mis on nende sõitude kõige toredam osa?


See on reporteri jaoks olukord, kus kolme tunni jooksul pead tegema intervjuu üle 40 lauljaga ja mäletama seejuures nende kõigi kohta seda üht väga erilist fakti, mille kaudu teda tutvustada. Kõik peab meeles püsima, et ei küsiks vale laulja käest vale asja. Ent kõige rohkem meeldib mulle see, et kui saalis on üle 10 000 inimese, siis nad tõepoolest tahavad kaasa teha kõike, mida saatejuhid vähegi käsivad. „Plaksutage! Tõuske püsti! Vehkige mingisuguste helkivate käevõrudega!” Kõik teevad nagu öeldud ja sel hetkel on tunda, et Euroopa on tõepoolest võimeline ühtne olema. Ma tean, et see kõlab kuidagi imelikult või liiga suursuguselt, aga sel hetkel seob võistlus tõesti väga paljusid inimesi ja see on võimas tunne.


ETV-s on nädalavahetusel eetris Eurovisioni-teemalised saated. Saadet parimatest (vahe)paladest juhib Tõnis Niinemets.
Foto: Kairit Leibold