Vahel tulevad patsiendid arsti juurde täiesti õige enda pandud diagnoosiga. Aga leidub ka neid, kes teatavad, et guugeldasid ja avastasid endal kasvaja. "Et inimene otsib infot, pole halb, aga ta peab oskama infot selekteerida," ütleb Kivimäe perearstikeskuses töötav Karmen Joller. Priit Simson

Suhtumine Eesti ühte tuntumasse perearsti on sama värvikas kui ta ise. Juba Karmen Jolleri (43) välimus räägib enda eest. Eesti mõistes eksootilise välimusega (tegelikult puhast saare verd) pikk naine ei näe kindlasti välja kui hell ema, kes teeb haiget saanud varbale musi – kui te peaks endale sellist perearsti otsima. Ta on impulsiivne ja intensiivne, räägib kiirelt ja palju (mille üle vahel kaebavad isegi patsiendid!), tal on nii elus kui ka meditsiinis kindlad veendumused, millest ta kinni peab. Aga need, kellele ta meeldib, on tema jäägitud fännid. Joller on valitud aastal 2017 aasta arstiks, ta on perearstide seltsi juhatuse liige ning võtab oma Facebooki seinal ja mujalgi väsimatult sõna eri meditsiiniteemadel, kõige enam vaktsiine puudutavas selgitustöös.

Just täna, mil juttu ajame, ilmus artikkel, et kümme aastat on räägitud eesseisvast perearstikriisist ja nüüd ongi see käes – iga hetk võib juhtuda, et inimene jääb ilma perearstita. On see tõsi?

Kas just abita, aga ilma perearstita. Perearstide hulgas on palju pensioniealisi inimesi. Ja pensionäril on õigus suvalisel hetkel öelda, et tema enam töötada ei soovi, ja loobuda tööst.

Kui näiteks eakas perearst sureb või jääb haigeks, siis asendajat leida on äärmiselt keeruline. Abi saab ikka, on olemas EMO, haiglad ja eriarstid – riigile kallis ja ka inimesele mitte just kõige mugavam lahendus. 

« Avalehele 394 Kommentaari