1. Joosep Toots

Oskar Lutsu kirjanduslik kangelane kasvas autoril üsna ruttu üle pea ja on seigelnud ajal ja kohtades, millest Luts unistadagi ei võinud.

Algas see 1914. aastal, kui Mari Möldre esitas Tootsi esimese veste. Selle oli kirjutanud Luts ise. Varsti lõi Möldre temalt ka tekstikirjutamise üle. Tagatipuks sai Möldre Tootsi rolli Estonia lavastuses (1937). „Niipalju oli mulle selge: oraator Tootsil ei ole midagi ühist „Kevade” Tootsiga. Üks seisab staatiliselt ja räägib monotoonselt oma päevakajalist monoloogi, teine aga on näidendi võrratult elav ja liikuv kuju. Vaid ühes punktis näisid kaks Tootsi hingesugulastena: mõlemad nad usuvad surmkindlalt kõike seda, mida räägivad, nii naiivne ja rumal, kui nende jutt ka on.” („Eesriie avaneb”)

1930. aastal valmis militaarpatriootiline film „Vahva sõdur Joosep Toots”. Film pole säilinud, kuid süžee on arvustuste abiga taastatav. Selles on kaitseväeteenistuse prestiiži tõstmise nimel tehtud karakterites üllatavaid muudatusi. Esiteks ei taha Teele abielluda ainult põllumehega, vaid ainult sõjamehega. Kuna ajateenistuskutse on nagunii käes, ei olegi Tootsil pääsu. Toots meenutab filmis rohkem Kiirt: on põhjendamatult kõrge enesehinnanguga ja laseb Tartu jaamas endalt kohvrid ära varastada. 

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: