Toomas Hendrik Ilves, Evelin Ilves, EV 96 vastuvõtt 2014, seltskond Foto: Tiit Blaat

EKRE bravuurikas teadaanne, et 24. veebruaril ei minda presidendi vastuvõtule, võib esmapilgul tunduda häbematusena, kuid on tegelikult väga mõistlik otsus. Üheskoos peavad pidutsema ikkagi inimesed, kes üksteise seltskonda naudivad. Pole vaja neid, kes jõllitavad oma peokaaslasi, hambad vihast ristis. Kahetsusväärne on ainult see, et sellele loogilisele mõttele tuli esimesena EKRE, mitte Kadriorg. Kindlasti pole ka president Ilvesel vähimatki soovi naeratades EKRE esindajatel kätt suruda. Ent poliitiline korrektsus ja sammaldunud tavad lihtsalt sunnivad saatma kutsed kõigile riigikogu liikmetele ja veel trobikonnale bürokraatidele. Seetõttu 24. veebruari vastuvõtust lausa õhkub teesklust ja silmakirjalikkust.

Inimesed, kes parema meelega hammustaksid teineteist ninast, löövad õlise naeratuse saatel pokaale kokku. Aasta jooksul uudistes ennekõike sulitempude ja ülbitsemisega tuntuks saanud tegelased on ostnud naisele kalli kleidi ja sikutanud endale fraki selga ning liuglevad harfihelide ja heeroldi kõlava hõike saatel üle teleekraani. Nad pigistavad presidendi kätt, lausuvad midagi nii magusat, et suunurgast tilgub mett, ja nende uhkusest pakatavast ilmest on näha, et nad tunnevad end vähemalt peainglitena, kui mitte jumala endana.

Seda on üsna võõrastav vaadata ja ma tõesti ei saa aru, mille jaoks peab kord aastas säärast edevuse laata korraldama.

Tõsi, võib ju väita, et presidendi külaliste hulgas on ka palju lihtsaid ja toredaid inimesi, keda vastuvõtule kutsumisega tehtud töö eest tunnustatakse. Et neile on see erakordne ja meeldiv kogemus. Erakordne kindlasti, kuid kas ka meeldiv? Tüli on kindlasti rohkem kui lusti ja olen kindel, et iga vastuvõtul käinud inimene suudaks meenutada kümneid märksa lõbusamaid pidusid.

Inimesed, kes parema meelega hammustaksid teineteist ninast, löövad õlise naeratuse saatel pokaale kokku.

Et lõpuni aus olla: mindki on sellele peole kutsutud. Kutsuti selgi aastal, kuid jätan minemata nagu ikka. Põhjus pole sugugi presidendis. Ma lihtsalt ei suuda ennast ette kujutada laenatud frakis, näol pühalik ilme, kaamerate eest läbi sammumas. See poleks mina, see oleks mingi võõras ja mulle ebameeldiv olevus, kes lööb kaasa minu jaoks vastuvõetamatus etenduses. Kui vaatan telerist oma sõpru, kes seda protseduuri läbi teevad, siis näevad nemadki kuidagi veidrad ja kramplikud välja. Sest see on stseen kehvast operetist, mitte päris elu.

Lõppude lõpuks on ju 24. veebruaril piisavalt toredaid üritusi. Ei pea tingimata korraldama võltsilt hiilgavat „eliidi” kokkutulekut. Hommikune Toompeal lipu heiskamine on väga meeleolukas. Kellele meeldib sõjaväeparaad, võib sellele kaasa elada. Õhtul aga võiks iga inimene tähistada vabariigi aastapäeva omas kodus ja nende seltskonnas, kes talle tõesti meeldivad. Kui presidendi vastuvõttu ei toimu, pole ka mingit kiusatust telerit tööle panna, et vahtida pingviinide paraadi ja lüüa sel kombel täiesti mõttetult surnuks mitu tundi oma elust. Sel ajal saaks midagi targemat teha.

Loodan väga, et järgmisel presidendil jätkub südikust sellele tobedusele lõpp teha. Halb harjumus pole veel traditsioon.