"Inimesed võiksid suuta ise enda üle naerda. Soomlased, näe, suudavad seda, aga meie mitte, meil on kohe nagu mingi kramp sees," ütleb Ken Saan. Priit Simson

Jutuajamine Ken Saaniga (43) tema kodus kujuneb peadpööritavaks karusselliks. „Meil ei pea mingit süsteemi olema, on ju?” küsib Saan, püüdes kogemata käest pudenenud kruusi õhust kinni. „Reaktsioon on hea, ah?” naerab ta. Saan keedab vaheldumisi teed ja kohvi, hüppab iga kümne sekundi järel püsti, otsib tegevust tütar Lumi Lulule (8), kes parasjagu koolis ei ole. („Tulime eile hilja koju ja täna on veel trenn ka.” Pärast selgub, et trenn on ikka homme.) Leiab taskust ühe sigareti ja tõmbab selle mõnuga ära, siis läheb üle e-sigaretile ja spreile. Karjatab kassi, kes püsib jutuajamise ajal meelsasti toas, aga põgeneb nelja tuule poole niipea, kui fotograaf arvab, et ka loom võiks pildile jääda.

Avalehele
27 Kommentaari
Loe veel: