Madis Aesma Foto: Tiit Blaat

Üks toredamaid raamatuid, millega oma elu jooksul kokku olen puutunud, on 1976. aastal ilmunud angloameerika ulmejuttude kogumik „Lilled Algernonile”. Mäletan, et kui seda esimest korda lugesin, köitis mind vast enim Brian Aldissi lühijutt, millelt olen laenanud ka ülal oleva pealkirja. See originaalis 1950-ndail kirjutatud-avaldatud lugu oli koomiline ja 1990-ndail loetuna kujuteldamatult ulmeline. Peategelasteks on intelligentsed põllutöömasinad, mis hakkavad pärast seda, kui inimesed omavahel sõdima kukuvad ja neid sõna otseses mõttes omapäi jätavad, ise ringi veerema, mõtisklema ja otsuseid langetama. Neil on erinevat klassi ajud. Mõni traktor oli lollim, mõni kombain jälle targem.

2017. aastal tundub Aldissi stsenaarium ulmest olmesse libisevat. Isesõitvus on nüüd ka Eestis võimalik ja lubatud ning suvel näeme suure tõenäosusega Tallinna kesklinnas oma ettevaatlikke esimesi meetreid veeremas juba üht nahkvestis juhita bussi.

Ka tänases Autos on juttu mõtlevatest ja emotsionaalsetest masinatest. Ent mitte ainult – aeg, mil me rooli käest anname, pole veel käes. Sestap istus lihast ja luust Raivo Murde uue BMW rooli ja sõitis sellega täitsa ise. Endiselt inim-, mitte robotajakirjanik Ylle Rajasaar kirjutab autoajakirjaniku argipäevast ja Genka räägib sellest, millised on tema ja autode suhted.

Mis ehk kõige olulisem: juhtigu autod end kui tahes iseseisvalt, inimlugejat asendada ei suuda keegi. Head lugemist!