Fotod: riigiarhiiv

Oleme elanud aastasadu tuulepealsel maal, kuhu on jõudnud iga suurema üleilmse sõja- ja heidutustegevuse lained. Oleme elanud õnnelikku, traagilist, hirmunud, lootusrikast ja lootusetut elu. Oleme mõelnud valgest laevast ja oleme üksteist kaugele maale saatnud.

Oleme väikerahvana suutnud olla suured ja vaprad ning lükata käima protsesse, millega pole hakkama saanud meist kümneid kordi suuremad, rikkamad, sõnakamad.

Iga rahvas koosneb peredest. Pered on iga maa nägu, käed ja peegel ehk ajalugu. Sada aastat on raputanud meie maad ja rahvast, kogu Eesti viimase sajandi ajalugu on talletanud meie mällu, pildialbumitesse, hirmudesse ja rõõmudesse. Me elame võib-olla liiga palju minevikus, aga mineviku valuta ei suudaks me olla täna majakaks Euroopale ja maailmale.

Ilona Martson kirjutas 2007. aastal Sirbis Valentine Nõlvaku raamatu „Ellujääja” kohta:

„Tegelikult võiks iga inimene, kes on elanud pika elu, kirjutada mälestusi. Kas need mälestused on loetavad ka raamatuna, sõltub sellest, kui kogemusterikas see elu on olnud ja kui veenvalt, meisterlikult, köitvalt need on kirja pandud. Nagu igas kirjandusžanris, kohtab ka memuaristikas erandeid; teatud mõttes ületab hästi kirjutatud teos alati etteantud piirid, pakub rohkem, kui raamatut avades arvata oskad. Üsna hiljuti ilmunud Valentine Nõlvaku „Ellujääja. Mälestused” on just selline teos.

Iga rahvas koosneb peredest. Pered on iga maa nägu, käed ja peegel ehk ajalugu.

Ühest küljest on see kirja pandud eluloona, lineaarselt kulgeva biograafiana, kuid jutustus haarab lugeja sedavõrd kaasa, et tekib tahtmatult kahtlus: kas ikka tõesti pelgalt elulugu, ühe napi haridusteega naise lugu? Selles raamatus on kahtlemata stseene, mis oma intensiivsuses, sisus ja vormis saavad laiema haarde. Siin on Charles Dickensit ja Silver Annikot, Aleksandr Solženitsõnit ja noort Mats Traati. Näib, nagu oleks autori algne kavatsus olnud tõesti kirja panna autobiograafia, isegi erilise avaldamislootuseta, n-ö perekondlikus siseringis lapselastele lugemiseks. Kuid siis on ta läinud hoogu, jutuvestja on saanud tuule tiibadesse, tema loomulik and on ärganud ning särab täies ilus ja väes.”

Martsoni arvustus ühe tavalise Eesti naise – Valentine Nõlvaku – mälestuste kohta on kõige imetlusväärsem näide, kuidas dramaatilised lood jooksevad mööda tavalisi inimesi. Ei pea olema tsaari õukonnateenija, suurtööstur, riigiametnik, valge ega punane, teisitimõtleja ega õukonnalaulik – saatus karistab või õnnistab kõiki võrdselt.

Viimase 25 aasta jooksul on meil ilmunud palju mõjusaid, õpetlikke, aga ka ennast õigustavaid ja upitavaid või lausa tegelikkust muuta püüdvaid mälestusi. Oleme lugenud ja vaadanud ajaloo keerdkäike mitme nurga ja emotsiooni kaudu. Kokkuvõttes on kõigil õigus – mälu ja tunded on isiklikud, absoluutsele tõele keegi ei pretendeeri.

Eesti Päevaleht ja Delfi alustavad Eesti 100. aastapäevaks 100 erineva perekonna lugude kogumist. Me tahame, et lood ulatuksid Eesti iseseisvuse algusaastatesse ja jõuaksid välja tänasesse päeva, mil pered on (taas) mööda maailma laiali paisatud. Nüüd vabatahtlikult.

Otsime lugusid, kus pered on kodumaal laiali aetud ja siis mööda ilma laiali saadetud;

otsime peresid, mis tekkisid Eestist kaugel ja siis jõudsid tagasi kodumaale;


otsime peresid, kus lapsed pole näinud oma vanemaid või vanemad enam ENSV-d või Eesti Vabariiki;


otsime peresid, kes pärinevad Eestist, aga pole kunagi oma jalga Eestisse tõstnud;


otsime peresid, kelle naabrimees saatis Siberisse või kelle armastus algas mõnes Euroopasse rajatud pagulaslaagris;


otsime peresid, kel õnnestus Nõukogude ajal vabasse maailma põgeneda;


otsime peresid, keda saatus on läbi 100 aasta kaitsnud;


otsime peresid, keda on liitnud või lahutanud Põhjamaades töötamine;


otsime peresid, kelle põlvnemisele on sõjad ja okupatsioonid kriipsu peale tõmmanud;


otsime peresid, kus kõik ei räägi eesti keelt;


otsime peresid, kus on peidus vastutus meie riigi saatuse eest.

See on kõigest esimene ja lihtsustatud valik lugusid, mida me teame Eesti ajaloost. Aga 100 aasta jooksul on meie ümber olnud rohkem värve kui sõjad, vallutamised, okupatsioonid, iseseisvumised. Just neid me otsimegi – et suudaksime leida pered, millest igaüks räägiks originaalset lugu, nii et kokkuvõttes tekiks mosaiik meie inimeste rõõmudest ja kannatustest.

Tahame leida perekondi, mis õpetaksid, kohustaksid ja julgustaksid. Tahame leida lugusid, mis rabaksid oma lihtsuse, siiruse või dramatismiga. Me ei taha teha kedagi paremaks ega halvemaks, me ei taha kedagi kaitsta ega mustata, tahame näidata ajaloo 100 aastat Eesti perekondade kaudu.

Me hoidume hinnangutest ega hakka ajaloo kohtumõistjateks.

Öeldakse: „Me suudame kõik oma silmad sulgeda tänase reaalsuse, aga mitte mälestuste ees.”

Meie ei tahagi mälestuste ees silmi sulgeda, me tahame mälestustest ehitada monumendi: alustame lugude avaldamist 2017. aasta suvel ja lõpetame 2018. aasta 24. veebruaril.

Meie ei tahagi mälestuste ees silmi sulgeda, me tahame mälestustest ehitada monumendi.

Et saada parim ülevaade Eesti perede lugudest, eelkõige nendest, millest pole seni räägitud, vajame lugejate abi. Palume, et te kirjutaksite ning viitaksite, pakuksite ja soovitaksite peresid ja inimesi, kelle kaudu saame näidata Eesti Vabariigi ajaloo kulgu.

Me võtame teiega või nende perekondadega ühendust, aga igal juhul teeme seda diskreetselt ja kui mõni pere ei soovi oma saatust kaasmaalastega jagada, siis me austame seda otsust.

Suurprojekti „100 Eesti peret” veab Ester Vaitmaa, kes ootab ideid, mõtteid ja mälestusi aadressile ester.vaitmaa@delfi.ee.

Loe veel: