„No nii, reamees Kapstas, pääsedki meil Moskvast minema,” surus minuga üheealine roodukomandör mul hüvastijätuks kätt. „Tagasi oma koju Esto-ooniasse. Seal põrutad muidugi juba täna õhtul Baltikumiga ühes mestis mässama ja meie riigikorda kukutama,” lisas ta. Irooniasse peidetud solvumise tagant uskusin kuulvat ka kadedat lugupidamist. Napp tosin tundi hiljem skandeerisingi juba sõpradega Balti ketis oma rahva hulgas Marju Lauristini eesthüüdmisel: „Vabadust! Vabadust!”

Avalehele
16 Kommentaari
Loe veel: