See oli üheksa aastat tagasi Poolas, Varssavi äärelinnas Bemowo lennuväljal, kui pärast järjekordset Metallica kontserti sain aru, et nüüd vist aitab. Olin kontserdipaika saabunud ööpäev varem, põõnanud trepil magamiskotis, seisnud mituteist tundi sissepääsujärjekorras, teinud väravatest oma elu kiireima sprindi, et jõuda esiritta. Pärast tundidepikkust kontserti, mil sada tuhat poolakat olid mu seljas elades halastamatult mu naha vastu metallpiirdeid verele hõõrunud ja ma enda hääle kähedaks röökinud, oli mul ühtäkki oma lemmikbändist täiesti ükskõik.

Avalehele
10 Kommentaari
Loe veel: