Telerežissöör Elo Selirand tõmbas selga kaitseülikonna ja läks keset ägedat kriisi Kuressaare haiglasse hooldajaks. Tagasi tulnud, kirjutas ta sellest raamatu.

Elo ei läinud haiglatööle plaaniga sellest kirjutada, see mõte küpses kohapeal. „Mulle tundus, et mu sealsetele kolleegidele on vaja anda hääl. Et Jüri Ratas ütleks: „Aitäh, hooldajad!” ja kui järgmine kord jagatakse presidendi aurahasid, võiks selles nimekirjas olla ka hooldajad.”

Teise tööpäeva õhtul hakkas ta oma muljeid tagantjärele üles kirjutama. „Nägin, et haiglategelikkus ei jõua ajakirjandusse – seal näeme pigem pinnavirvendust, skafandris ajakirjanik seisab kusagil ohutus kauguses ja kirjeldab kannatusi. Kamoon, kannatus on see, kui kannad 12 tundi kaitseülikonda ja pead vahepeal muu hulgas tõstma sajakilost meest,” ägestub Elo. „Ma oleksin rahul, kui see raamat aitaks tulevikukriisides paremini toimida selles mõttes, et haiglatööd tegevaid inimesi hoitaks paremini!”

Avalehele
Loe veel: