Äsjane laulupidu äratas kunstnik Pille Ernesaksa mälestused vanaisast taas erilise jõuga ellu. Foto: Tanel Meos
Ema seisab elutoas päikesevihus. Vanaema Hilda keerab tema uue kleidi allserva parajaks. Nööpnõelad on vanaema huulte vahel hoiul, sealt ta neid siis võtab ja aina toimetab.

Ukselingid on nii kõrgel. On juubelilaulupeo aasta ja olen äsja saanud kolmeaastaseks. Ma mäletan seda nii hästi! Olime emaga ühesugustes päikesekollastes kleitides, mille kantideks lai rahvuslikus stiilis puna-valge pael. Olin väga uhke!

See kõik oli väga ammu – aastanumbrit ei taha nimetadagi, tundub täiesti ebareaalne. Mis ajal küll viga on, et ta nii kiiresti peab voolama?

Minu isapoolsed vanavanemad olid Stella ja Gustav Ernesaks. Niisugused nimed olid neil passis, aga peres kutsuti neid teisiti – Ännu ja Eia. Mõlemad olid pedagoogid. Stella oli lõpetanud Berliini kehakultuuri ülikooli ja kirjutanud käsiraamatu „Kehalised harjutused eelkoolieas”.

Avalehele
43 Kommentaari