Ehkki Eestis ei pea politseid kartma, kinnitavad siin elavad tumedanahalised inimesed, et rassism ei ole vaid Ameerika probleem.

„Nii palju, kui mäletan, pole ma kunagi tahtnud olla „mustanahaline”. Olen alati tahtnud olla mina,” räägib Los Angelesest pärit tantsija ja treener Jene Walker. Ta kinnitab, et need paar korda, mil tal on tulnud Eesti politseiga kokku puutuda, on olnud meeldivad. Ta ei tunne, et võimud teda siin kuidagi ahistaks. Eestis tuleb võidelda hoopis ignorantsuse vastu.

Jene kolis Eestisse 2007. aastal. Esialgu tõi ta siia eestlasest abikaasa. Kui kuus aastat hiljem lahutati, otsustas Jene Eestis edasi elada. Selleks ajaks oli ta jõudnud kanda kinnitada esineja ja koreograafina ning juhendas treenerina suurt tantsijate rühma. Praegu on Jenel Eestis elukaaslane ja kaheksakuune tütar. Ameerikasse pole tal enam plaani naasta.

„Ausalt öeldes ei oleks ma siia jäänud, kui ma seda kohta ei armastaks,” ütleb Jene. „Armastan paljude siinsete inimestega suhtlemist. Armastan, et saan siit eri riikidesse reisida. Armastan siinset maastikku. Sellepärast ma siin olengi.”

Jene mäletab Eestisse kolimist hästi. Üsna kohe hakkas ta tähele panema, et teda jäädakse tänaval tumedama nahavärvi tõttu tihti vaatama. Ameerikast tulnuna oli see väga veider tunne, ent ta sai aru, et see on miski, millega peab lihtsalt harjuma. Ent millega harjumist ta ei oodanud, oli n-sõna kuulmine.

„USA-s on see teema väga looritatud,” selgitab Jene. „Rassism ei ole nii avalik, kui näiteks 1950-ndatel, ja sel on väga palju nüansse. Keegi ei kutsu sind valjult n-sõnaga. Tehakse muid asju, kui tahetakse teha. USA-s ei kasutatud minu kohta kunagi valjult n-sõna, aga siin olen seda palju kuulnud."

Avalehele
Loe veel: