Eestlanna naeratus lõi jalust maha

Kohtume Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit Paul Senosi (48), tema abikaasa Aire Nurme (34) ja nende tütre Simonaga (2,5) jõulude eel nende Tallinnas Kristiine linnaosas asuvas kodus. Õues on käre pakane ja aknast avaneb vaade valge lumevaibaga kaetud staadionile.

Äsja trennist naasnud Paul läheb pildistamise tarvis riideid vahetama, Aire paneb taustaks mängima rahuliku muusika ning keedab meile oma mehe kodumaalt pärit kofeiinivaba rooibose teed.

„Ma ei mäleta mitte kui midagi,” luiskab Paul, kui palun tal köögilaua taha istudes rääkida, kuidas nad Airega tutvusid, ja nad puhkevad teineteisele otsa vaadates südamest naerma. Tegelikult mäletab Paul seda päeva viimse pisiasjani, sest saatuslik kohtumine ei toonud teda pelgalt kaugele külmale maale, vaid võimaldas tal kogeda sellist armastust, millest ta oli seni vaid unistanud.

See juhtus 2008. aasta 20. augustil, Eesti taasiseseisvumispäeval. Paul tuli GLEN-i (Global Education Network of Young Europeans) vabatahtlikuna Aafrikas viibinud Airet Kaplinna Observatory linnaosast auto peale võtma, et minna koos töökohtumisele.

„Ta seisis Lower Main Roadi tänavanurgal, apteegisildi all. Ma olin selleks ajaks mõnda aega üksi olnud ja see hetk, see oli… kabuum! See ilus naine seisis seal ja naeratas. See tema relvitukstegev naeratus! Sel hetkel, kui ta minu kõrvale autosse istus, teadsin ma, et see on minu vallaliseelu lõpp,” meenutab Paul armumist esimesest silmapilgust.

Päev, mis muutis kõike

Aire oli selleks ajaks Lõuna-Aafrikas veetnud juba poolteist kuud, uurides sealset õiglase kaubanduse süsteemi. Veel pakkus talle huvi, kuidas töötab LAV-i SOS-lasteküla. Just see viis ta kokku organisatsioonis turunduse ja rahakogumisega tegelenud Pauliga. „Ja see lõppes sellega, et ma läksin temaga kohtumisele, lõunasöögile, õhtusöögile, tantsuetendusele – see kõik juhtus ühe päevaga!” räägib Aire, ent jutukas ja detailitundlik Paul täpsustab, et lõunale rannarestoranis järgnes üleskeeratud pükstega mere ääres jalutamine, veiniistanduse külastus ja õhtune šampanja. „See pidi olema lihtsalt kahetunnine töökohtumine!” tuletab Aire meelde. Paul, kel on eelmisest abielust 25-aastane poeg, oli vallaline olnud umbes poolteist aastat ja enda sõnul uueks suhteks igati valmis. „Ma olin alati tahtnud teada, mida tähendab kedagi jäägitult armastada. Sest öeldakse, et sedasorti emotsioone ja tundeid ning sellist armastust ei ole olemas. Ma tahtsin tunda, mida tähendab armastada kedagi nii intensiivselt, et see teeb haiget.” Paul saigi oma tahtmise. Nüüd teab ta kindlalt: „Jah, tõeliselt intensiivne armastus on võimalik. Seda pole ehk lihtne leida, kuid sa pead olema selleks hetkeks absoluutselt valmis.” Edasi käis kõik üsna kiirelt. Oktoobrikuus naasis Aire Eestisse oma magistriõpinguid lõpetama, kuid juba detsembris tuli Paul talle kuueks nädalaks külla, et tutvuda Eesti eluolu ja kliimaga. Värskelt armunutel seisis ees tähtis otsus – kas alustada ühist elu Kaplinnas või Eestis. Kuna Airel oli siin käsil kolm projekti, otsustas Paul vähemalt esialgu Eestisse tulla. Ta läks koju tagasi, müüs oma asjad, pakkis kõik vajaliku kokku ja teatas tööl oma lahkumisest. Juba maikuus oli Paul taas Eestis, et jääda. Täpselt üheksa kuud hiljem täitus selleks ajaks abiellunud paari ühine südamesoov – perre sündis imearmas tütar Simona, kes käitub kogu meie pika vestluse ajal äärmiselt eeskujulikult, vaadates arvutist süvenenult multikat.

Avalehele
Loe veel: