Merle Palmiste Foto: Tiit Blaat
„Mida filmitäht sööb?” käib mul peast läbi, kui piknikukorvi pakkima hakkan. Millegipärast kipub Merle Palmistele mõeldes esimesena pähe just nimelt sõna filmitäht, ehkki Merle on endiselt Draamateatri palgalehel, kuhu ta nimi 22 aastat tagasi kanti. Üks on menüüs kindel: jõhvikamahl. Merlele see maitseb ja pealegi sobib ka konteksti, sest Merle teeb me intervjuuks kohta valides ettepaneku minna Viru rabasse.

Varahommikul Merlet ta koduukse ees oodates selgub, et tema kummikud on maale jäänud. Kuid Merle jaoks ei ole väljapääsuta olukordi, vaid õiged mõttemustrid. Seega astub hetk hiljem uksest välja läikiva siidräti, pärlkõrvarõngaste, heleda tolmumantli ja mustade lakk-kingadega Merle, kes kannab süles kahte kasukat.

„Mõtlesin, et võtan mõlemad, eks siis hiljem näeb, kumb ümbrusega paremini kokku sobib, ja selle saabki pärast ujumist ümber võtta,” lausub Merle täiesti aristokraatsel häälel. Jah, Merlel on alati kuhugi minnes rohkem kui üks komplekt riideid kaasas. Ka rabajärves käib ta vahel ujumas. Ikka punastes bikiinides. Paar tundi hiljem, kui Merle on veeprotseduuridega lõpetanud ning rabajärve kaldal jalga kõlgutades toidukorvist värskelt küpsetatud Karjala pirukaid ja croissant’e maitseb, saabub samasse ka laste ekskursioon. Mõned tunnevad Merle ära, kihistavad ja nimetavad teda Rebeccaks, sest on suvel telekorduses olnud „Kälimehi” näinud. Merle reageerib naeratusega alles siis, kui üks julgem tema poole pöördudes ütleb: „Tere, Rebecca!”

« Avalehele 37 Kommentaari