"Mul on olnud kõvasti õnne. Esiteks on mul terved ja tublid lapsed. Ja teiseks olen saanud elada pool elu vabas Eestis," ütleb Mihke Tiks. Foto: erakogu

Kui endine tippkorvpallur Mihkel Tiks (66) kirjutama hakkab, siis teeb ta seda põhjalikult. Kogu oma elukäigu, juhtumised ja suhted on ta vormistanud raamatuteks, mis lähevad üha tüsedamaks. Kui „Korvpalliromaanis” (1985) oli lehekülgi 174, siis kümmekond aastat tagasi ilmunud tetraloogias „Poiss sai 50” („Mängumees”, „Elumees”, „Ärimees”, „Muidumees”) oli igal raamatul lehekülgi juba 300 ringis. Kohe näeb ilmavalgust tema uus romaan „Krimmi vang I. Ukraina aeg”, mis võitis kirjastuse Tänapäev tänavuse romaanivõistluse. Ligi 500-leheküljelise teose teine osa ilmub aasta lõpus.

Kuigi Tiks on lubanud korduvalt kurikuulsa Krimmi tolmu jalgelt pühkida, on ta 2006. aastast saadik püsinud nagu raudnael Jaltas – oma mäeküljele püstitatud majas, kust avaneb hunnitu vaade merele.

Mille eest te Eestist tegelikult põgenesite? Räägite kogu aeg kehvast kliimast, aga see ei saa olla põhjus elada pikki aastaid üksildaselt küllaltki probleemses keskkonnas?


Ju põgenesin ikka iseenda ja läheneva vanaduse eest. Nii mu perekondlikud kui ka ühiskondlik-poliitilised ettevõtmised olid kõik karile jooksnud. Olin Eestis nagu üleliigne inimene vene kirjanduses. Aga Krimmis tundsin ennast uuesti teovõimelisena. Norutunne kippus peale tulema vaid õhtuti, kui toss välja läks. Mu keha elas Krimmis, hing viibis kodus laste juures, vaim aga rändas interneti kaudu maailma avarustes. Ei mingit üksildust.

Miks eelistasite just Ukrainat ja Krimmi? Kas mõni soe, kuid tsiviliseeritum maa poleks olnud mõistlikum?


Ma ei kavatsenud Krimmi elama jääda, see lihtsalt läks nii. Sõitsin nostalgiareisile oma nooruse radadele. Nõukogude Liidus oli ju kaks lõunamaist suvituskohta: Krimm ja Kaukaasia. Aga kodus olid asjad halvasti ja soe kevad Musta mere ääres nii mõnus, et kadus tahtmine tagasi pöörduda. Kuna olin Eestis natuke kinnisvaraäri nuusutanud, siis tekkis ahvatlus Krimmis odavana tundunud objektidega õnne katsuda. Sellega oli sõrm Ukraina üliarenenud bürokraatiale antud. Kust võis vaene mees aimata, et jääb lõpuks poliitika hammasrataste vahele? 

Avalehele
95 Kommentaari