Hääl teisel pool toru ütleb, et on küll. Hingan sisse, keeran suunurgad ülespoole ja surun oma hääle nii meeldivaks ja mahedaks kui võimalik. „Väga tore! Helistan teile sellepärast, et meie ajakirjal on käimas üks tore kampaania, kus on võimalik tellida ajakiri Kroonika kolmeks kuuks hinnaga 15.50.” Hääl teisel pool palub vabandust ja ütleb, et tal hetkel küll selleks raha pole. „Hästi, siis äkki kunagi tulevikus!” Teiselt poolt kõlab vastus, et räägime siis edasi, kui Eesti vabariigi pension inimväärseks muutub. Täname, soovime vastastikku ilusat päeva jätku. Tõmban korra hinge ja lasen arvutiprogrammil ette anda uue telefoninumbri. Klikk! ja juba kuulengi kutsuvat tooni.

Mu ümber käib tihe jutuvada. Oranžidesse boksidesse on end täna peitnud ainult naistest koosnev telemarketingi kollektiiv. Meid on nii noori kui ka vanemaid, kogenud ja alles rohelisi. Vasakult poolt kuulen üht teist noort häält alustamas kõnet: „Helistan teile ajakirjast Kroonika…” Tagant kostev entusiastlik hääl pakub ilutulestikku: „Kokku on komplektis 150 pauku.”

Avalehele
289 Kommentaari
Loe veel: