Vana-Peeter oli minu ema õemees, aga kuna nii ema õde kui ka Peeter olid minu emast palju aastaid vanemad, täitsid nad minu jaoks vanaema-vanaisa rolli. Pärnumaa metsade vahel elanud Vana-Peeter oli läbi-lõhki humanitaar – suurest perest pärit poiss, kes polnud vist ühtegi naela seina löönud, kuid see-eest oli läbi lugenud kõik kohalike raamatukogude raamatud. Lapsena veetsin kõik suved nende juures ja Vana-Peeter armastas jagada lugusid, mida ta oli lugenud. Kui tal tavapärased muinasjutud otsa said, aga minu janu lugude järele oli ikka veel suur, hakkas ta ümber jutustama raamatuid, mida oli lugenud.

Seos nendega tekkis hiljem, kui tegin ülikoolis vene ja väliskirjanduse eksameid. Siis vaatasin, et raamatutel, mida pidin lugema, olid juba tuttavad süžeed. Algul ei saanud ma aru, kuidas ma neid juba tean, aga siis mõistsin, et Vana-Peeter oli raamatute süžeesid lapsele arusaadavasse keelde pannes mulle jutustanud. Mina tahtsin lapsena kuulata ja Vana-Peeter jagada seda, mida ta luges.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: