Mart Järviku saabumine Tallinna lennujaama. Foto: Priit Simson

Jüri Ratas võtab valitsuse istungil sõna.

„Tänapäeval on kõigil muudkui kiire-kiire-kiire!” kõneleb ta. „Üks töö ajab teist taga, kogu aeg oleme ninapidi telefonis või arvutis, aga samal ajal on meie kõrval nii palju huvitavaid ja toredaid inimesi. Ma ei tea, kui paljud teist on üldse märganud meie head kolleegi seltsimees Järvikut? Rääkimata sellest, et teda lähemalt uurida. Aga tasuks! Uskuge mind, on, mida vaadata! Nii et armsad sõbrad, olge nii lahked – seltsimees Järvik on teie ees ja teie päralt. Uurige! Uurige kohe hoolega!”

Ratas läheb võtab kohmetunud maaeluministril käest kinni ja veab keset tuba.

„Julgemini, julgemini!” räägib ta. „Seltsimees Järvik ei hammusta.”

Ministrid astuvadki lähemale, mõned panevad koguni prillid ette. Järvikut uuritakse eest ja tagant.

„Jaa, päris paras poiss!” kiidab Raivo Aeg.

„Olen suuremaidki näinud!” sekkub Urmas Reinsalu. „Ükskord Võhandu jõel...”

Aga keegi ei viitsi välisministri kelkimist kuulata. Äsja Londonist saabunud sir Karu, keda Eestis iga asi imestama paneb, lööb käsi kokku.

Wonderful! Aga mis need on?”

„Need on kõrvad,” seletab Mailis Reps kannatlikult.

Oh my God!Sir Karu vangutab pead ja tõstab käed taeva poole. „Eestimaa loodus on imeline!”

Helmed trügivad Ratase juurde.

„Tegelikult on ta meie oma!” täpsustavad nad.

„Ma tean,” rahustab Ratas püha perekonda. „Aga las teised ka uurivad, ega nad katki ei tee. Te ei ole ju kadedad?”

„Ei, ei, las vaatavad peale,” nõustuvad Helmed, kerge uhkusenoot hääles, ja Martin lisab:

„Meil on tegelikult kodus veel veneaegseid asju, suur lakitud sektsioonkapp merevaigust sahtlinuppudega ja kuuri all on minu vana jalgratas Školnik. Ja köögis on morsiklaasid olümpiakaru Miškaga. Neid võib ka vaatama tulla!”

„Vahest mõni päev tulemegi,” nõustub Ratas.

Samal ajal seltsimees Järviku uurimine aina jätkub. Tehakse pilti, keegi vadistab erutunult telefoni: „Luule, sa pead kohe tulema, sa ei usu oma silmi!” Juba saabuvad ka esimesed ekskursioonid. Õpetaja juhib klassitäit mudilasi kindla käega eksponaadi poole, ise samal ajal peaministriga kõneledes:

„Sellised harivad väljapanekud on väga vajalikud. Tänapäeva linnalapsed ju ei tee hobusel ja lehmalgi vahet, neile on maaeluministri nägemine suur elamus!”

„Just! Siis teinekord ei küsi enam minu käest, et õpetaja, õpetaja, kust piim tuleb!” naeratab kogenud pedagoog.

„Las siis uudistavad!” muheleb Ratas.

„Just! Siis teinekord ei küsi enam minu käest, et õpetaja, õpetaja, kust piim tuleb!” naeratab kogenud pedagoog. Lapsed sööstavad summas Järviku juurde ja üks poiss karjub:

„Mine pekki! Ei ole võimalik!”

Ratas kuuleb veel, kuidas õpetaja hüüdjat inetute sõnade pärast noomib ja lubab isa kooli kutsuda. Siis aga köidavad tema tähelepanu noored naisterahvad, kes parajasti kabinetist välja hiilivad.

See on ju Kaja Kallas oma sõbrannadega! Kas tõesti ka tema käis Järvikut uurimas? Aga mida ta hõlma all hoiab? Ega ometi...

„Ei tohtinud enesele tükki murda!” hüüab Ratas nördinult. „Kohapeal pidi uurima, mitte sedasi!”

Aga kihistavad preilnad on oma saagiga juba nurga taha põgenenud ja püüa veel tuult väljal. Pärdikud sellised! Kui midagi ilusat näevad, kohe näpud taha.