President Kersti Kaljulaid Admiral Bellingshausenil Foto: Irina Mägi

Õige pea möödub 200 aastat sellest päevast, mil admiral Bellingshausen nägi esimesena Antarktikat. Sellised juubelid on väga tähtsad ja neid tasub meeles pidada!

Näiteks minulgi seisab sel aastal ees kena ümmargune tähtpäev – suvel saab täpselt sada aastat sellest päevast, mil ma nägin esimest korda ahvi. Pidustused tulevad meeleolukad, noor sõber Tiit Pruuli lubas mind sel puhul oma autoga loomaaeda viia ning pärast süüakse põrgus torti.

Admiral Bellingshausenit mina muidugi oma silmaga näinud ei ole, aga kuulnud olen ma temast palju. Igasugused legendid on selle suure saarlase kohta Eestis liikvel. Neist kõige hämmastavamat kõneles mulle Arnold Rüütel, kui ma kunagi Saaremaal tal kodutalus külas käisin. Nimelt väitis Rüütel, et tal on Bellingshauseni silmamunad kuuris piirituse sees ja kui neist läbi vaadata, siis on näha Antarktikat.

Nimelt väitis Rüütel, et tal on Bellingshauseni silmamunad kuuris piirituse sees ja kui neist läbi vaadata, siis on näha Antarktikat.

 

„Arnold, kallis sõber, mis juttu sa ajad!” imestasin mina. „Kuidas Bellingshauseni silmad sinu kuuri ja purgi sisse sattusid?”

„See on minu esivanemate pärandus,” seletas Rüütel häbelikult. „Minu vaarisa oli suur ja tugev mees nagu karu ja väga äkilise iseloomuga. Ükskord jalutas ta siinsamas mere ääres, kui talle tuli vastu admiral Bellingshausen. Admiral ütles viisakalt: „Guten Morgen,” aga vaarisa ei mõistnud saksa keelt, arvas, et admiral solvas teda, ja karjus: „Mine ise ka perse!” Ta haaras maast randa uhutud aiateiba ning virutas sellega admiral Bellingshausenile lagipähe! Admiralil lendasid sellest paugust silmamunad pealuu seest välja, aga vaarisa korjas need maast üles, tõi koju ja pani piirituse sisse. Läbi nende paistab siiamaani Antarktika. Soovid näha?”

Eks ma muidugi soovinud, ehkki Arnoldi jutt tundus mulle kaunikesti uskumatu ja veider. Mina polnud küll kuulnud, et Bellingshausen oleks oma elupäevad pimedana lõpetanud! Ja ka need nii-öelda silmamunad ei äratanud minus erilist usaldust, minu meelest sarnanesid need hoopis keedetud munadega, mis on kakssada aastat piirituse sees ligunenud. Aga Rüütlile ma oma kahtlustest siiski ei kõnelenud, las mees tunneb uhkust oma perekonna reliikvia üle.

„Kas tahad neist läbi ka vaadata?” küsis Arnold ja sobras sõrmedega purgis.

„Ei taha,” ütlesin mina.

„Aga lonksu?”

„Ka mitte,” kinnitasin mina. Piiritus munade ümber oli üsna sogane ja lehkas imelikult.

Pingviinid elasid Koidula ja Bellingshauseni nime all Kroonlinnas kuni surmani.

Teine legend, mida ma Bellingshausenist kuulnud olen, on palju ilusam. Selle järgi kohtus vana Bellingshausen Kroonlinnas noore Koidulaga ja armus temasse. Tunded olid vastastikused ning Koidulaulik otsustas oma läti mehe maha jätta ja koos Bellingshauseniga Antarktikasse põgeneda. Et abikaasa Michelson midagi aru ei saaks, panid nad Koidula asemel tema kõrvale voodisse öösärgis pingviini, teisele pingviinile aga tõmbasid selga keiserliku mereväeohvitseri mundri – tema võttis üle Bellingshauseni teenistuskohustused. Ja siis purjetatigi Antarktikasse ja elati seal uhkes jääpalees õnnelikult palju-palju aastaid. Mitte keegi vahetusest aru ei saanud, pingviinid elasid Koidula ja Bellingshauseni nime all Kroonlinnas kuni surmani.

See lugu on nii liigutav ja kaunis, et seda usun ma hea meelega.