Ülestõusmispühade missa Toomkirikus Foto: Andres Putting

Ahoi, ristirahvas! Uus aasta on käes ja te ei oska aimatagi, mis sellel aastal teie jaoks varuks on! Ja ega ma ei ütle ka.

Vana aasta lõpp on minu alluvatele üldiselt raske aeg. Jõuludega hakkab kibe töö pihta, aga inimesed saavad kirikuskäimise meki suhu ega suuda enam pidurit vajutada. Muudkui palvetaks! Üldiselt on kord selline, et kirikud suletakse argipäevaõhtutel kell kaks öösel, nädalavahetusel kell kolm öösel. See on vajalik selleks, et vali palvete pobisemine ja hirmsa kolina saatel risti ette tagumine ei häiriks kirikute naabruses elavate inimeste öörahu. Tõsi, on paadunud usklikke, kes arvavad, et selline seadus kitsendab nende inimõigusi. Et kui temal on tuju öösel kella viieni altari ees põlvitada ja juba 20. korda meieisapalvet lugeda, siis peab ta tingimata oma tahtmist saama. No ei ole nii! Tutkit! Normaalne inimene läheb õigel ajal magama ega jaura ööd läbi kirikutes. Kell kolm on viimane piir ja ausalt öeldes on seegi kellaaeg palvetamiseks liiga hiline.

Normaalne inimene läheb õigel ajal magama ega jaura ööd läbi kirikutes.

Rääkisin just oma sulase, piiskop Urmasega. Poiss oli sellest trallist rampväsinud ja kaebas, et jõulude ajal hamba verele palvetanud usklikud muutuvad öösel vägivaldseks ega kuula kirikupersonali sõna.

„Ma ütlen neile algul ilusasti: härra, teile aitab tänaseks palvetamisest! Ärge rohkem siin põlvitage, tõuske püsti ja minge koju,” kurtis ta. „Aga kus tema! Muudkui õiendab, et tahab paar palvet veel tingimata lausuda. Mina ütlen: kell on kolm! Ma pean kirikuukse sulgema, seadus näeb sedasi ette. Tema ei tee kuulmagi, vastupidi, hakkab enesele risti ette taguma, nii et higi ja karvatutte lendab. Meil ei jää muud üle, kui võtame köstriga tal natist kinni ja tirime kirikust välja. Aga tema üritab hammastega altarist kinni hoida! Ja kui me saamegi ta viimaks tänavale, siis ega see lontrus koju ei lähe. Ta palvetab ukse taga valju häälega edasi ja mõnikord kukub lausa pihtima! Hommikul pese tänavat kuuma veega, aga puhtaks ikka ei saa. Ma olen nii tüdinud neist paduusklikest! Väike palve söögi alla või õhtul pärast tööd ei tee kellelegi paha, selle jaoks kirikud ongi, aga kui mees oma mõõtu ei tunne, siis see on kole.”

Kirikud suletakse nädalavahetusel kell kolm öösel, et vali palvete pobisemine ja hirmsa kolina saatel risti ette tagumine ei häiriks kirikute naabruses elavate inimeste öörahu.

Lohutasin Urmast, aga midagi pole teha, pastori töö on juba kord selline, et palvetajatega maadlemisest ei pääse. Eriti valmistavad muret üksildased maakogudused, kus tihtipeale keelust üle astutakse ja hoitakse kirik lahti varaste hommikutundideni. See tekitab ohtliku palvetamisralli: kui linnas kirikud kinni pannakse, kihutab palvejanune element autodega linnast välja, et edasi „panna”. Ja kui viimaks leitakse avatud uksega jumalakoda, siis seal loetakse juba kõikvõimalikke palveid läbisegi ja sedasi hommikuni välja. Näiteks Jüri Ratast nähti nende jõulude ajal päris mitmes säärases väikeses ja varjulises maakirikus pikalt ja pühendunult palvetamas. Isegi minul hakkas hale, helistasin talle ja ütlesin:

„Aitab küll, Jüri, mine koju! Su patud on andeks antud, ära rohkem palu!”

„Ma ühe väikese palve veel teen, siis lähen!” lubas Ratas.

„Teame neid väikeseid palveid! Aitab, aitab, kebi koju!”

„Siin lähedal pidi veel üks väike mõnus kirik olema, kui astuks korra sealt ka läbi?” keerutas Ratas. „Mina kui usklik inimene...”

„KOJU!”

Jumal, taevane valitseja