Koolivägivalda saavad tunda nii õpilased kui ka õpetajad. Foto: Robin Roots

Üks mu esimesi mälestusi on lasteaiaõpetajast, kes keelas mul viktoriini ajal sõna võtta, sest uudishimuliku ja hea mäluga nelja-aastase mudilasena oli mul esimesena vastus kõigile küsimustele. Teadsin peast, kes oli just Eesti president, peaminister, Eesti esimene president ja nii edasi. Ninatarga tatikana karjusin õiged vastused üle rühma välja nii kiiresti, kui sain. „Lase teistel ka rääkida, ole nüüd mõnd aega vait,” manitseti mind. Mäletan, kui vihane ma olin. Mis mõttes? Ma olen ju tark, miks ma ei või kõigile näidata, kui palju targem ma neist olen?

Esimeses klassis oli meil pensioniealine klassijuhataja, kes pidi üksinda hakkama saama üle 30 õpilasega ja suutis sellest hoolimata näha kõike, mis klassis toimus. „Kas te siis ei tea, et õpetajatel on teine paar silmi selja taga kuklas,” selgitas ta meile. Veetsin tõsimeeli esimese kooliaasta õpetaja kukalt silmadega puurides. Otsisin sealt silmi iga kord, kui ta selja keeras ja midagi tahvlile kirjutas. Kus seal hallide lokkide all küll need silmad on? Kuidas ta nendega juuste alt vaatab? Sellesama õpetaja klassis sain aru, et tark olla pole häbiasi. Selleni, et tarkus ja ninatarkus on kaks eri asja, jõudsin kahjuks aastaid hiljem.

Õpetajatel on võim ja vastutus, mida ei saa üle hinnata ja mille tõttu peame neid hoidma. Ehkki kooliajal üle pea käivate hormoonide valguses võis nii tunduda, ei tee ükski õpetaja oma tööd ahnusest, omakasust, kiusust või kibestumusest. Õpetaja palk ei ole nii suur, et keegi viitsiks seda ametit raha pärast pidada. Õpetajatöö ei piirdu raamatutarkuste ettevuristamisega. Õpetajad peavad tõelise tsirkuseartistina kõndima peenel trossil, mis vangub ja võbeleb kooli juhtkonna, vanemate, laste, haridus- ja teadusministeeriumi ning nende endi kogemuste ja õpitu vahel. Kui te mind ei usu, siis lugege, kuidas kirjeldavad oma muresid ja rõõme õpetajad, kellega vestlesin, et panna kokku pilt sellest, mida tähendab olla õpetaja 2019. aastal.

Artikli autor esimese klassi avaaktusel aabitsaga, näol õnnis teadmatus, et kuskil mitte nii kaugel tulevikus tabab teda õppeaine füüsika.
Foto: erakogu

Peale kolme noore õpetaja räägib oma loo ka mu ema Janne, kes on õpetajaametit pidanud üle 20 aasta. See amet ei ole mõeldud kõigile, on ema mulle alati öelnud. Haridustöötaja rolli kõrval oled sa ka sotsiaaltöötaja ja pead vahel tegelema probleemidega, milleks ülikool sind otseselt ette ei valmista. Oma töö viljade maitsmiseks läheb alguses aega ja on oluline, et nende valmimise ootuses jaks otsa ei lõppeks. Siin on väga oluline ka kooli tugi. Aga kui need viljad lõpuks valmis saavad, on need õige magusad.

Signe lugu ehk Kala hakkab mädanema peast

Pika noortega töötamise kogemusega Signe (32) veetis ühes maakoolis õpetajana aasta. Üsna algusest peale oli selge, et koolis on koos väga erineva tausta ja koduse olukorraga lapsed. Alla saja õpilasega põhikoolis oli nii neid, kes õppisid ja pingutasid edasi gümnaasiumisse pääsu nimel, kui ka neid, keda kool absoluutselt ei huvitanud. Käitumisprobleemidega lapsed sõna otseses mõttes sülitasid õpetaja varbale, loopisid tatikuule, märatsesid ja vägivallatsesid kaasõpilaste kallal.

Signe sai varsti aru, et lastega, kes õppetööst ei hooli, polnud selles koolis võimalik suurt midagi ette võtta. Õppenõukogu nad ei kartnud ja teenitud karistustega hoobeldi kui mundrile kinnitatud pagunitega. Kui neile mõne eriti räige teo eest koolikeeld määrati, võtsid nad seda kui teenitud puhkust. Pealegi võib koolikeeldu ühele õpilasele määrata kuni kümneks päevaks ühe poolaasta jooksul. Ülejäänud ajal on õpilane kohustatud koolis käima ja õpetaja kohustatud teda harima.

Ühele poisile tuli klassi segi peksmise ja märatsemise tõttu kutsuda kiirabi ja seejärel politsei, sest õpetajal polnud enam võimalik teda omal jõul peatada. Hiljem sai Signe direktorilt noomida: koolisisesed asjad peaksid jääma kooliseinte vahele, juhtkond ei soovi negatiivset tähelepanu. Ent kooli seinte vahel asjadega tegelemine tähendas, et vägivallatseja terrori all kannatavale klassile soovitati lisakonsultatsioone, et need lapsed, kes tunnis segajate tõttu rahulikult õppida ei saanud, võiksid pärast kooli oma vabast ajast tükid selgeks saada.

Direktoriga rääkida oli kui peaga vastu seina joosta, meenutab Signe. Iga lapse pealt saadav nn pearaha ja kooli maine käivad käsikäes ning maine kaitseks loobus koolijuht kõigist võimalikest riigi abivahenditest, mida oleks saanud kasutada. Sellise võimuladvikuga koolides jääb süüdi see, kes välja rääkis, mitte see, kes tegi. Ja peale direktori ei olnud võimalik kellegi teise poole pöörduda. Teoorias peaks sellistes olukordades aitama kohalik omavalitsus, aga kuna kõnealune koolijuht oli tänu võimele kõik probleemid maha salata kasulik liitlane, ei tulnud abi sealtki. Ülekäte läinud laste distsiplineerimiseks küsiti nõu haridus- ja teadusministeeriumilt, aga sealt vastati ainult viitega põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele, kus on kirjas karistusmeetmed, mida võib õpilaste peal rakendada ja mis olid õpetajatele juba teada.

Kust peaks õpetaja kaitset saama, kui teda ei aita ei kool ega ka kohalik omavalitsus, direktorit ametist kangutada on praktiliselt võimatu, sest koolijuhiga on sõlmitud tähtajatu tööleping, ja lapsed sülitavad varbale, küsib Signe nüüd. Kui see juhtub kord või kaks, elad üle ja lähed edasi. Kui selline olukord ootab sind tööl igal hommikul, on seda raske ignoreerida. Lõpuks otsustaski Signe enda säästmiseks õpetajatööst vähemalt mõneks ajaks ja seal koolis loobuda. Selle asemel et koolisüsteemis pettununa alla anda, läks Signe tagasi kooli end täiendama, et ühel päeval ise vigast süsteemi muuta.

Steve’i lugu ehk Külakuhi Eesti moodi

Inglismaalt armastuse pärast Eestisse kolinud Steve (28) töötab ühes pealinna erakoolis inglise keele õpetajana. Teisest keskkonnast tulles põdes ta alguses väga selle pärast, mis teda siin võõral maal õpetajana ees oodata võib. Kuidas ma suudan olla hea õpetaja, kui ei räägi lastega isegi samas keeles, mõtles ta enne töö alustamist.

Iga algus on raske, ent üks südantsoojendavamaid hetki, mida Steve on oma Eesti õpetajakarjääri jooksul läbi elanud, leidis aset umbes kuu pärast seda, kui ta oli uues koolis tööd alustanud. Ühel hommikul kooli tulles tervitati Steve’i tõelise üllatusega: kümmekond last tormas järsku tema poole. Lastekarja lähenemas nähes jõudis Steve juba muretseda, mis neil plaanis on, aga õpetajani jõudes viskusid kõik lapsed talle kaela. Nad jooksid teda lihtsalt kallistama.

Õpetajani jõudes viskusid kõik lapsed talle kaela.

Steve’i imestus oli suur. See oli kindel märk, et noor õpetaja oli keelebarjäärist hoolimata suutnud luua lastega hea suhte. Ühtlasi sai ta teada, et kallistamine on Eesti koolides lubatud. Tulles Inglismaalt, kus koolid on palju konservatiivsemad ja õpilaste puudutamine ei tule kõne allagi, oli liigutav näha, et Eestis võivad lapsed end koolis väljendada selliselt, nagu soovivad. Hirm jäikade reeglite ees ei hoia neid soojust ja positiivseid tundeid väljendamast.

Nele lugu ehk „Sure põrgus, kuradi lipakas!”

Nele (27) hakkas Tallinna lähiümbruse kooli klassiõpetajana tööle kohe pärast ülikooli lõpetamist. Ehkki ta oli veetnud viimased viis aastat õpetajaks õppides, ei olnud ta päris valmis selleks, mis teda koolis ees ootas. Laste suuvärk võib päris karm olla. See, et keset tundi karjutakse õpetajale „Jää vait!”, ei ole enam ammu kõige karmim, millega õpetajal tuleb koolis rinda pista. Näiteks üks algkooliealine laps käratas Nelele, kui oli tunnis millestki valesti aru saanud: „Sure põrgus, kuradi lipakas!” Üks teine väänkael ütles talle, et õpetaja ei peaks üldse koolis töötama, vaid võiks selle asemel hoopis pudeleid korjata.

Vanematega kohtudes sai Nele aru, kust nende võsukeste kõnepruuk pärineb ja et ilmselt ei tule lapsed ise selle peale, et soovitada õpetajal pudeleid korjama minna. Kodu on kõige alus.

Üks Nele klassi probleemsemaid õpilasi käitus agressiivselt ja ettearvamatult ning tegi kõike muud peale õppetöös osalemise. Nele pakkus, et sellise käitumise taga võib olla midagi sügavamat kui lihtsalt pidev paha tuju. Vanematega probleemist rääkimine ei aidanud. Isa ei uskunud ühtegi sõna, mida talle lapse kohta räägiti, ja nõudis juhtunud episoodidest videopilti. Ühel koolipäeval, kui seesama laps oli esimese kolme tunni jooksul jõudnud läbi peksta kolm klassikaaslast, otsustas Nele kolleegidelt õpilase taltsutamiseks abi paluda ja pöördus juhtkonna poole. Poiss eraldati klassist, et ta saaks oma päeva vaikuses jätkata ja maha rahuneda. Seejärel sai Nele keset koolipäeva vanematelt telefonikõne. Nad karjusid, et õpetaja rikub lapse psüühikat, tema ülikooliharidus ei tähenda midagi ja nad kavatsevad tema peale juba kõrgematesse institutsioonidesse kaebama minna. Vahejuhtum leidis aset Nele esimesel kooliaastal. Teisel pool toru räuskav lapsevanem šokeeris teda sedavõrd, et ta mäletab siiani, kuidas kõne lõppedes värisevate jalgadega klassi ette läks ja tundeid alla surudes tööd jätkas, üritades rinnus peksvat südant vaigistada. Probleemse õpilase vihapursked ei lõppenud. Üks juhtum päädis sellega, et poisile kutsuti kiirabi ja politsei ning psühholoog vaatas ta üle. Ehkki Nele ei tea, mis seal raportis kirjas oli või mida lapsele soovitati, leebusid pärast seda ka vanemad ja nõustusid lapsele osalt individuaalõpet andma, et ta ülejäänud klassi tööd ei häiriks.

Tihti algavad probleemid sellest, et vanem ei räägi lapse õppimist mõjutavatest teguritest klassiõpetajale ja pedagoog ei oska nendega seetõttu arvestada. Nelele meenub üks poiss, kellele oli juba lasteaias soovitatud lisa-aastat, sest ta oli kooli mineku vanuses õpetajate hinnangul veel ebaküps. Ent lapsevanem saatis poisi ikkagi kooli. Esimese klassi lõpus soovitati poisil jääda klassi kordama, aga vanem otsustas lapse hoopis teise kooli panna. Nii sattuski too õpilane Nele klassi. Pärast poolt aastat lapse jälgimist ütles Nele vanematele, et paarikümneliikmeline klass ei tundu nende poja jaoks kõige parem õpikeskkond olevat ja nad võiksid kaaluda teisi lahendusi. Vanemad vastasid sõimuga: miks te soovite meie last lolliks tembeldada? Õpetaja ise on ebapädev ega oska õpetada! Lapse isa seisis, käed puusas, ja palus noorel õpetajal endale näidata, kuidas ta lastele üht või teist teemat õpetab. Et raevukat vanemat rahustada, võttiski Nele paberi ja pliiatsi ning näitas sealsamas koosolekul ette, mis meetodit ta kasutab. Sellest, et poisil oli probleeme olnud ka enne tema klassi sattumist, kuulis Nele alles kolmandas klassis. Siis olid ka vanemad nõus lapse mingis osas individuaalõppele panema.

Kust tuleb vanematel mõte, et õpetaja tahab lastele halba?

Praegu küsib Nele kummastusega: kust tuleb vanematel mõte, et õpetaja tahab lastele halba? Kas õpetaja käib viis aastat ülikoolis selleks, et lapsi kiusata? Õpetaja palk pole ka nii suur, et seda tööd raha pärast teha, lisab ta.

Nüüdseks on Nele olukord märgatavalt paranenud. Raskete vanematega aitas tal suhelda kooli juhtkond, kes pakkus talle igakülgset kaitset ja tuge. Näiteks mitmele vanematelt tulnud vihasele kirjale jõudis direktor vastata juba enne, kui Nele selleks mahti sai. Kui Nele pöördus direktori poole palvega teda enam mitte esimest klassi õpetama panna, tuldi ka sellele soovile vastu. Nüüd on Nele samas koolis aineõpetaja ja naudib oma tööd väga. Nii väga, et julges aineõpetajana uuesti oma vana klassi juhatajaks hakata ning lastele ja nende vanematele uue võimaluse anda.

Janne lugu ehk Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla

Janne (48) on klassiõpetajana töötanud üle 20 aasta. Lõviosa sellest ajast on ta veetnud ühes ja samas Eesti väikelinna koolis. Umbes veerandsaja aasta hulka on mahtunud nii neid päevi, kus tuleb keset ööd vanemate omavahelisi suhteprobleeme lahendada, kui ka tegelemist lastega, kes tunni ajal Browni osakeste kombel ümber laua keerlevad, suutmata ühe koha peal istuda. Aga tihtipeale on just kõige suuremad marakratid need, kes tulevad põhikooli lõpuaktusel algklassiõpetajat pisarsilmil tänama. Lapsevanematega kipub sama lugu olema: nad saadavad vihaseid e-kirju, tõstavad kohtumistel häält, nutavad, ent sageli lõpeb see õpetajale kommikarbi toomisega.

Jannele meenub ühe vene rahvusest poisi lugu. Esimesse klassi tulles oskas poiss eesti keeles vaevu suhelda, aga ema oli veendunud, et ta peaks kindlasti eesti koolis käima. Kuna poisi hakkamasaamise pärast oli tõsine mure, kutsus Janne appi psühholoogi, et olukorda paremini hinnata. Psühholoog vaatas lapse üle ja arvas, et tal oleks mõistlikum jätkata haridusteed vene õppekeelega koolis. Üsna pea selgus, et ehkki lapse emakeel oli vene keel, ei osanud ta kirillitsast ühtegi tähte. Ladina tähestik oli tal aga lasteaiast selge, ta luges tähed ilusti kokku, aga eesti keelest ei saanud midagi aru. Tuli teha raske otsus: kas alustada otsast ja loota, et lapsele jääb eesti keel kähku külge, või saata laps tähti tundmata vene kooli. Poisile anti võimalus eesti koolis jätkata. Laps oli ju Eestis sündinud ja teda niisama kahe kooli vahel solgutada olnuks julm.

Algas neli aastat rasket tööd. Ema oli valmis kõigi ettepanekutega, mis poisi koolitamiseks tehti, ja töötas kaasa. Poiss hakkas käima ka logopeedi juures, võttis lisatunde ja jätkas õppimist suvelgi, kui teised lapsed koolist puhkasid. Neljanda klassi lõpuks oli ta võimeline eesti keeles positiivsele hindele etteütlusi kirjutama. Ja kuigi tegemist oli tagasihoidliku lapsega, kes keelebarjääri tõttu teistega suhelda ei julgenud, osales ta algkooli lõpuks juba aktiivselt klassiõhtutel ja mängis kaasa. Viiendasse klassi saatis Janne poisi juba südamerahuga. Lapse enda südikuse, ema tarmuka utsitamise ja kooli toetuse abiga oligi sündinud üks väike ime.

Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, on Janne kindel. Selleks et koolipingis nihelevast mudilasest saaks inimene, peavad pingutama kõik. Kui kõik osalised lahendavad oma erimeelsused, on täiesti võimalik väikseid imesid korda saata.