Ta on näosaate raudvara, hoolitsev poeg ja edukas noorkirjanik. Ta on Olav Osolin.

Saate „Su nägu kõlab tuttavalt” endine kohtunik Olav Osolin (66) on stuudios aastate jooksul hinnanud sadu sooritusi. Kuid ka tal endal on olnud kümneid eri rolle. Viimane neist on olla noorkirjanik, kelle üllitis „Minu esimene elu” äsja ilmus.

Sul on iga elus ette tuleva olukorra puhul alati varnast võtta mõni tõestisündinud lugu. Kas ka praeguse viiruse puhul?

Olen korra oma elus epideemia eest põgenenud. See oli 1970. aastal, kui viibisime Eesti koondisega Ukrainas NSVL-i koolinoorte purjetamise meistrivõistlusetel ja seal algas just kooleraepideemia. Meie treenerile sosistati kohalikust spordikomiteest, et asi on hull, varsti kuulutatakse välja karantiin ja kui me kohe jalga ei lase, siis peamegi sinna jääma. Seda kuuldes oli meil ikka hirm korralikult nahas! Kuna kohalik meedia haigusest midagi ei kõssanud, hakkasid liikuma kõikvõimalikud kuulujutud, millest üks väitis, et koolera vastu aitavad viin ja sibul. Istusimegi ühikatoas ümber laua, jõime valget viina ja haukasime sibulat peale. Kalev Vapperi soodimeheks olnud õde Mae ei tahtnud esialgu viina võtta, aga kui vanem vend muutus resoluutseks ja ütles, et ära jama, muidu saab viirus su kätte, siis tuli ka temal klaasi kummutada.

Õnneks suutis treener kombineerida meile kiirpõgenemise ning kuigi „kooleraekspressis” polnud suutäitki süüa ja kempsud olid lukus, jõudsime Harkovi ja Moskva kaudu siiski koju. Tallinna raudteejaama saabudes kuulsime valjuhääldist üleskutset, et haigusepiirkonnast naasnud peavad kohe minema karantiini.

Avalehele
30 Kommentaari
Loe veel: