Laulupeod, jaanipäevad, jõulud või suguvõsa kokkutulekud on ikka pagana olulised. Need on asjad, mis otsapidi loovad me identiteeti ja mida maksab tulevastele põlvedele edasi anda, mõtiskleb Ove Musting. Ilmar Saabas

Möödunud nädalavahetusel selgus, et meie armas lauluväljak polegi kummist. Paraku ei mahtunud kõik soovijad juubelilaulupeo teise päeva kontserdile „Minu arm”.

Seda suurem ja vastutusrikkam oli laulupeo ülekannete režissööri Ove Mustingu (42) ülesanne tuua pidu kogu uhkuses ja värvikirevuses sadade tuhandete vaatajateni täpselt selliselt, et vägevad tunded telepildis kaduma ei läheks ja iga eestlane teleri ees end täisväärtusliku pidulisena tunda saaks. Isiklik kogemus ütleb, et see läks korda.

Kui oma esimese laulupeo ülekandega maha saanud Mustingule päev pärast laulupidu intervjuu asjus helistan, tunnistab ta märkimisväärset tööpohmakat.

Aga see mees väga ei puhka.

« Avalehele 78 Kommentaari
Loe veel: