Kuidas saaks üks enesest lugupidav pitsaarmastaja end selle sõnaga nimetada, kui ta pole Napolis käinud? See viga tuleb parandada!

Kes mind tunneb, teab mu armastust pitsa vastu. Mõni ütleks isegi, et mind lahutab täiuslikust rannavormist just nimelt see krõbedal tainakettal küpsetatud unelm. Ja kui nii ongi, siis las olla: rannavorm tuleb ja läheb, aga pitsa jääb.

Et suhted pitsaga järgmisele tasandile viia, otsustasin minna külla oma lemmiktoidu vanematele. Selleks seadsin sammud Lõuna-Itaaliasse otse Vesuuvi vulkaani kõrval asuvasse Napolisse, kus see terve maailma südamed võitnud roog on üles kasvanud.

Kui „kõige õigema” pitsa leidmiseks napollastega rääkida, jagunevad nad klannidesse. Igal suguvõsal on oma lemmik-pizzeria, mille au kaitsmiseks oldaks valmis kas või püssikuuli ette hüppama.

Napoli vanalinnas liikujad peaksid kindlasti alustama Sorbillost – see nimi kerkib parima pitsarestorani soovitustes kõige sagedamini esile. Õigupoolest on Sorbillol Napolis mitu söögikohta, aga vanalinna oma on kõige õigem. Esimesel õhtul näljasena pitsajahile minnes selgub meie naiivsus: pizzeria ette kogunenud rahvas on blokeerinud terve tänava ja eriti hõlpsalt me ilmselt sisse ei pääse. Kui küsin sisseviskajalt umbkaudset aega, mis järjekorras seismiseks võiks kuluda, vaatab ta mulle heldinud näoga otsa, naeratab ja kehitab õlgu. Ilmselt naerab ta sisimas: „Oh neid vaeseid turiste!” Kuna nälg tahab silmanägemist võtta, tuleb piirduda mõne muu pitsarestoraniga. Õnneks neid Napolis jagub.

Avalehele
32 Kommentaari
Loe veel: