Tumedalakalisest põlevsilmsest kultusluuletajast on saanud hõbepäine ekspoliitik, kelle elus on kirjandus endiselt aukohal.

Paul-Eerik Rummot (78) on viimastel kuudel pärjatud lausa kahe väärika suurauhinnaga – nii Eesti riikliku kultuuri elutööpreemia kui ka Soome E. W. Ponkala fondi elutööpreemiaga. Kuigi kõige tehtu eest ja oma vanust silmas pidades võiks luuletaja, endine poliitik ja kaks korda ministriametit pidanud mees rahulikult jalga kõlgutada, Hiiumaa ja Nõmme kodu vahel aega jagada ning oma suurele perele keskenduda, ei tee ta seda ometi. Rummo pikale loominguteele, mis kätkeb eesti kirjanduses märgi maha pannud luulekogusid, hõrke tõlkeid, näidendit „Tuhkatriinumäng” ja „Viimse reliikvia” legendaarseid laulusõnu, tuleb lisa James Joyce’i suurromaani „Ulysses” tõlkimisest, mis tal praegu käsil.

Kultusfilmi „Viimse reliikvia” esilinastusest möödub märtsis pool sajandit. Selle laulude tekstid on sama tuntud ja palju tsiteeritud kui Tammsaare omad. Kuidas see teile mõjub, kui kohtate vintis meest, kes joriseb „Põgene, vaba laps”?

Las ta joriseb pealegi. Vahel küll mõtlen, et äkki mu silmad näevad aega, kui need sõnad on kõik ära tüüdanud.

Seda ei jõua te küll ära oodata!

Ei tea midagi. Muide, olen ikka imestanud, et need läksid käibele kui vabadusvõitluse kihutuslaulud, mida nad ju päris ühemõtteliselt pole. 

Sügisel tuleb veel üks tähelepanuväärne kuupäev, täitub 40 aastat 40 kirja ilmumisest. Kui tollal sellele alla kirjutasite, kas te ei mõelnud, mis saab teie perekonnast?

Nii, nagu ma sellest tagantjärele aru saan, tundus see paljudele väga julge sammuna, aga tegelikult see repressiivsete tagajärgede poolest ehk nii tappev ei olnudki. Pigem on isegi veidike piinlik mõelda toonase ärevuse üle. 

Avalehele
121 Kommentaari
Loe veel: