„Mida? Mis...” puterdab Seeder. „Mina ei varasta midagi.” Foto: Tiit Blaat

Helir-Valdor Seeder on heas tujus. Valimislubadus on täidetud, pensionireform õnnestus läbi suruda, elu on nagu lill.

Siis heliseb telefon. Seeder loeb ekraanilt: vanaema.

„Valli, sina või?” kostab torust värisev hääl.

„Vanaema, ma olen öelnud, ära kutsu mind Valliks!” ärritub Seeder. „Mina jah.”

„Valli, naabrinaine rääkis hirmsat juttu, ütles, et sind pannakse nüüd vangi,” kõneleb vanaema. „Lehes olla lausa kirjutatud. Et sa läksid põhiseaduse vastu! Ja et nüüd läheb see asi otse riigikohtusse välja! Naabrinaine ütles, et vähemalt kümme aastat on kindel! Valli, ma olen sulle ju öelnud, et valitsuse vastu ei tohi mässata!”

„See on loll jutt!” turtsatab Seeder. „Mina ise olengi valitsus! Ja keegi ei pane mind vangi!”

„Vangi jah!” kiidab vanaema takka. „Kas oledki ehk juba seal? Valli, kas sa oledki juba vangis? Oh jumal küll, seda häda ja õnnetust meie peresse veel vaja oli!”

„Vanaema, ma ei ole vangis!” karjub Seeder torusse. „Ja mind ei panda ka! Vanaema, see pensionireform, see oli väga vajalik!”

„Kas sulle pakke saab tuua?” uurib vanaema. „Valli, aga kui sa ilusasti armu palud ja ütled, et sa enam ei tee, äkki lasevad su siis lahti?”

Seeder katkestab südametäiega kõne. Hea tuju on rikutud. Kuramuse vanaema! Millestki aru ei saa, aga muudkui patrab!

Ühtlasi märkab Seeder, et teda jälgib keegi lühike, üleni habemesse kasvanud mees. Kahtlane tüüp pilgutab Seedrile silma, tuleb külg ees ligi ja lausub kähiseva häälega:

„Täitsamees oled, niimoodi peabki! Ega ma täpselt ei tea, mida sa tegid, aga kui sa ülemkohtu alla lähed, siis see on kõva sõna!”

„Täitsamees oled, niimoodi peabki! Ega ma täpselt ei tea, mida sa tegid, aga kui sa ülemkohtu alla lähed, siis see on kõva sõna! Mina varastan jalgrattaid, mina olen siiamaani ainult ringkonnakohtusse jõudnud. Igal juhul – respekt!”

„Mida? Mis...” puterdab Seeder. „Mina ei varasta midagi.”

„No arvata võib, et sina oled märjema töö peal,” noogutab näss. „Ega ülemkohus prügiga ei tegele. Igal juhul, kui sa tsooni jõuad, tervita Barankat. Tarakani poolt!”

Kahtlane tüüp kaob. Seeder tunneb end üsna ebamugavalt. Mis see siis nüüd oli? Äkki tõesti... Aga ei! Ajavad inimesel ainult pea sassi oma rumala lobaga.

Seal läheneb keegi lopsakas blondiin, haarab tal käsivarrest ja kõneleb kiiresti:

„Tule minuga, ma peidan su ära! Või kui soovid, siis võime ka abielluda, võtad minu nime ja ükski võmm ei leia sind üles! Ma olen varem ka tagaotsitavaid aidanud, mul on neist vaesekestest nii kahju!”

„Mina pole tagaotsitav!” protestib Seeder, aga daam aina korrutab:

„Tule, tule, minu juures on sul ohutu! Ma teen sulle süüa, pesen pesu... Kullake, ma nii imetlen sind, sa oled nii vapper! Lehes öeldi – otse põhiseaduse vastu! Sa mu musketär!”

Seedril õnnestub innukast austajannast vabaneda, ta jookseb ja jookseb. Siis hakkab telefon uuesti helisema.

„Valli!” lausub vanaema. „Ära katkes. Kus vanglas sa oled? Kas sul on ahelad ka küljes? Valli, millal nad su koju lasevad? Ütle, et sa oled haige, et sul on kurgumandlid. Sul ongi kurgumandlid, ega see pole vale, sul on väga suured ja punased kurgumandlid! Valli, ära sa ennast vangimajas tätoveerida küll lase, see on hirmus! Valli, miks sa seda tegid? Jumal küll, naabrinaine ütles, et sind näidati isegi televiisorist!”

Seeder viskab telefoni maha ja hüppab valjusti vandudes tükk aega selle otsas.