Foto: Eero Vabamägi

Marianne Meiorg,
Eesti inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise programmi juht

Vihakõne peaks kindlasti olema kriminaliseeritud. Nagu enamiku inimõiguste puhul, ei ole ka sõnavabadus absoluutne.
Vihakõne lubamine legitimiseerib vaenulikkust ja sallimatust vähemusgrupi vastu ja saadab ühiskonnale sõnumi, et üks või teine grupp on vähem väärtuslik. Kui inimesed ei pea vastutama oma sõnade eest, võib see lõpuks viia välja ka füüsilise rünnakuni. See julgustab ka teisi vastaseid, rünnakute eskaleerudes muudab surve vähemusgruppide jaoks eluolu ebamugavaks ja isoleerib nad muust ühiskonnast. Niimoodi kaotab ühiskond nende panuse majandusse, kultuuri ja poliitikasse.
Sõnavabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid ja vajab kahtlemata ka kaitset. Kuid see ei luba teiste inimeste inimõiguste eitamist või lubamatut piiramist. Vihakõne keelustamine toimib, kui suudetakse leida tasakaal sõnavabaduse ja teiste inimõiguste vahel. Keelustamine toimib, kui keeldu rakendatakse. Keeld saadab ühiskonnale sõnumi, et kõik inimesed ja nende inimõigused on võrdselt väärtuslikud ja kaitstud.
Marianne Meiorg
Foto: erakogu

VASTU

Rait Maruste,
endine Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik

Inimesel peab olema õigus end ka vaenulikult väljendada, kui sellega ei kaasne vägivald.
Pigem tuleks ebaviisakas ja solvav kõne ära kuulata ning ka ära taluda, kui keelata. Ega siis inimeste mõtteviis selle väljaütlemise ärakeelamise tõttu kao.
Euroopa inimõiguste kohus Strasbourg’is on defineerinud vihakõne, mida võiks siiski seadusega ohjeldada. Kohtulahendis öeldakse, et vihakõne on see, milles kutsutakse üles vägivallale olukorras, kus on ka reaalne vägivalla oht. Kui see saaks kriminaliseeritud, oleks see mõistetav.
Aga mis puudutab lihtsalt halvustavaid väljaütlemisi grupikuuluvuse alusel – teine rass, rahvus, orientatsioon või muu, on piiride tõmbamine väga raske: kust algab grupp ja kust halvustamine. Igaühel on õigus oma veendumustele ja arvamusele. Selle eest ei saa ju kriminaalkorras karistama hakata.
Anonüümne sõim nagu kommentaariumis on siiski teistsugune. Arvamusvabadus käib ikkagi isiku juurde. See isik peab olema teada, siis on tal nägu ja konkreetne kuju. Kui kellelgi on soov midagi öelda, siis palun väga. Kui aga varjuda anonüümsuse taha, mahub see sõna- ja arvamusvabaduse alla ikka hästi napilt.
Rait Maruste
Foto: Rene Suurkaev